"Metsal on olemas tuksuv süda, mida meie ei näe," rääkis isa kord. Ta heitis maha ja me järgisime teda, asetades käed soojale pinnasele, kõrvad kuulavalt taimestikus. "See on siin, meie all. Niimoodi puud hoolitsevad üksteise eest ja räägivad isekeskis. Juured põimuvad omavahel, tuhanded ja tuhanded puud igikatkematus võrgustikus, ja nad sosistavad juurte kaudu. Hoiatavadohu eest ja jagavad omavahel toidust. Nad on nagu meie, perekond. Üheskoos tugevamad. Mitte miski ei pääse sellest elust läbi ihuüksinda." Ta naeratas ja küsis: "Kas kuulete, kuidas tuksub?" ja me kuulsimegi, kuidagiviisi kuulsimegi.