Siri Pettersen

Siri Pettersen (sündinud 28. oktoobril 1971 Finnsnesis Tromsi maakonnas Norras) on norra kirjanik.

Siri Pettersen, 2022.

"Odinilaps"

Tsitaadid väljandest: Siri Pettersen, "Odinilaps", tlk Kadri Rood, 2018. Teos on esimene osa "Kaarnaringide" triloogiast. Ülejäänud osi pole loomulikult ilmunud, sest esimese avaldas kirjastus Varrak.

• Kanarbik oli sügavroheline ja kümbles päikesevalguses. Suve üleküllus oli teinud linnud uniseks ja vaikseks. See polnud päev võimatuteks kõnelusteks. (lk 18)
• Tavalised kirjad liikusid vankritega nii siin kui Mannfallas, kuid kui kiri pidi liikuma öösel ja märkamatult, ei saanud miski kaarnate vastu. Nad olid mustad sõnumitoojad. Nõukogu tiivad. Uudiste ning elu- ja surmasõnumite pühad kandjad. Suur osa Mannfalla ületamatust võimust võlgnes tänu kaarnate võrgustikule, mis iial ei puhanud. (lk 19)
• Vaikusel oli ootuse maik. Nälja maik. Nagu kerjuse ahnus. Süütu. Hädavajalik. Aga intensiivne ja ettearvamatu. (lk 19)
• Rime poleks tohtinud seda lugu teada. Ent nende asjade kuhi, mida ta poleks tohtinud teada, oli Mannfalla kellatornist kõrgem juba enne, kui Rime kümme talve vana oli. (lk 21)
• Küla asus orupõhjas, mis avanes mere poole. Vanad jumalad olid pöidla vastu maad vajutanud, et esimesi rändureid purustada, ent nood olid põhjarahvas, kes ei lasknud end murda. Nad olid end jälje sisse elama seadnud. (lk 27)
• [Hirka:] Kus on rahvas, seal on oht, ütles isa ikka. (lk 28)
• Puud ei raiuta maha ilma, et midagi muutuks. (lk 29)
• [Rime:] Igal pool on mõni järv, mille kohta rahvas ütleb, et see on põhjatu. (lk 73)
• Kaarnamaja ehitamine oli kolmel mehel terve suve aega võtnud. See helkis mustalt. Kaarnad istusid puude otsas liikumatult nagu sünged puuviljad. Üks optimistlik vint püüdis päikesele austust avaldada, kuid teda katkestas ühe kaarna kurisev "kraaaks!". Rohkem ta ei proovinud. (lk 95)
• "Musta Slokna päralt, kuidas see kipitab! Pimevärk!" Villir oigas taas.

"Tähendab, et see aitab," sõnas Hirka.

See polnud tõsi, kuid selle ütlemine tavaliselt aitas. Kipitus tähendas vaid kipitust. Sinna ei saanud midagi parata, aga rahvale meeldis, kui nende kannatustel oli põhjus. (lk 175-176)

• [Hirka:] Isa oli talle õpetanud, et miski pole tasuta. Rahvas võttis, kuni polnud enam midagi võtta, kui olla piisavalt rumal, et lasta neil seda teha. (lk 213)
• [Hirka:] Ta hakkab seda paika igatsema. Nii, nagu igatsetakse midagi, mis ollakse just saanud ning millest poleks kunagi usutud, et see võidaks saada. Seda karastunud rahvast. Naisi tugevate kätega, mida nad näitasid, kui mehed õllesaalidest ja kõrtsidest hilja koju tulid. (lk 220)
• Ümbrus andis vankris toimuvatele vestlustele värvi. Kuusemetsade vahel muutus Ramoja julgeks ja rääkis sellest, mida varjati, sellest, mida keegi kuulda ei tohtinud. Ta rääkis sellest, kuidas iga kord pole valikut, vaid tee näib olevat ette märatud. Kuidas ühel päeval ärgatakse ja mõeldakse, kus oldi siis, kui valik tehti. (lk 229)
• Vanker veeres mööda võõrast rahvast, kes seisis tee ääres ja müüs nägijapiltidega ehteid. Nende vahel kõndis rivi valgesse ja pruuni riietatud kaardiväelasi. Nad ajasid rahvast tee pealt ära ja jagasd midagi, mida Hirka pidas toiduks, kuid mis Ramoja sõnul oli seep. See oli kõige tähtsam kaitse haiguste vastu, kui linn ülerahvastatud oli. Hirkale meenus isa jutt naisest, kes ta oli oma emaks pidanud.

Maiande oli üks Ulvheimi tüdruk, keda ma natuke aega tundsin. Ta valmistas seepi ja müüs seda kõrtsides nõrkadele meestele. Nood kulutasid seebile rohkem kui õllele. Puhtamaid joodikuid annab otsida. (lk 231)

• Mannfallas oli ruumi kõigele ja kõigile. Vaestele ja rikastele. Salakavalatele ja valjuhäälsetele. Kaupmeestele ja varastele, külg külje kõrval. Keegi ei torganud silma, sest kõik tegid seda. (lk 235)