Porr

Porr (Certhia familiaris) on armas väike värvuline.

Proosa

Vaikselt seisid põlised puud ja kuulasid väikeste laulikute suurt kevadelaulu. Laul näis liigutavat isegi suurimat kodumaa looduseuurijat K. E. v. Baeri. Näis, nagu pehmeneks ta teravajooneline pronksnägu leebeks naeratuseks, nagu tahaks ta hallpunaselt graniitsambalt maha astuda, et paremini jälgida väikest porri, kes naaberkuusel nii kangekaelselt järele aimas metsvindi laulu.
- Johannes Piiper, "Pühapäevahommik Tartu Toomemäel" [16. aprill 1933], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 218-219

Kogu maailm oli õisi täis ja armunud. Hapukirsihekk aiatee ääres oli valge õitevall. Kuski häälitses nukralt porr. Nukruski kuulub armastuse juurde.
- Erwin Strittmatter, "Poni Pedro", tlk Helga Kross, 1963, lk 80

Jalakate sügisene depoopritsimine, mis täitis mürgiga väiksemagi kooreprao, on tõenäoliselt süüdi mustpeatihaste, puukoristajate, tihaste, rähnide ja porride arvu rängas kahanemises. Esmakordselt paljude aastate jooksul ei näinud dr. Wallace 1957.—1958. aasta talvel oma koduses toidumajakeses mustpeatihaseid ja puukoristajaid. Hiljem leidis ta kolm puukoristajat, kes andsid väikese kurva mitmeosalise õppetunni põhjusest ja tagajärjest: üks otsis toitu jalaka otsas, teine leiti surevana tüüpiliste DDT-mürgistuse tunnustega, kolmas oli surnud. Sureva puukoristaja kudedest leiti hiljem 226 miljondikku osa DDT-d.

Nende lindude toitumisviis mitte ainult ei tee neid eriti tundlikeks putukatõrje suhtes, vaid muudab nende kaotuse kahetsusväärseks nii majanduslikel kui ka vähem käegakatsutavatel põhjustel. Näiteks kuuluvad karoliina puukoristaja ja porri suvise toidu hulka paljude puid kahjustavate putukate munad, vastsed ja valmikud.

Rachel Carson, "Hääletu kevad", tlk Ain Raitviir, 1968, lk 99-100

Ülapool oliivpruun, alapool valge. Nokk peenike ja allapoole kõver, saba pole eriti lühike, keskelt teravnev. [---]

Ronib puutüvel tõugetena (nõksuliselt) ainult alt üles, spiraalselt ümber puu. Väga liikuv. Toidupalasid urgitseb koorepragude vahelt, ei tao neid nokaga. Maapinnale tuleb harva. Talvepoolaastal seltsib tihastega. Kutsehüüd vibreeriv "srii", ka lühike "sit". Laulab juba alates veebruarist: heledakõlaline õige lühike vali stroof tõusva lõpuga. Metsades, eriti kuusikutes, ka parkides. Harilik haudelind. Kogu aasta.

Porr, Cérthia familiáris (lk 93)

Eerik Kumari, "Eesti lindude välimääraja", 4. trükk, 1984

Hilissügisel tulevad sügavalt metsarüpest välja sellised linnud, keda me tavaliselt oma kodude ümber ei näe. Üks neist salapärastest saadikutest on porr. Nägime teda vilkalt ümber puu askeldamas ja peaaegu nii lähedalt, et puuduta või käega. Linnuke pole metsasügavuses inimkoletisi näinud. (lk 212)
Porr on imepisike linnuke. Vanarahvas on teda rähniks pidanud. Ja nimegi on ta rähnide põristamisest saanud. Aga oma välimuselt ja laulult ei sarnane porr rähnidega mitte üks põrm. Porr on pisitilluke, valge kõhualuse ja pruunitähnilise seljaga linnuke, kes oma puu otsas tegutsemisega õige veidi hiirt meenutab. Väledalt ja vilkalt ronib ta ringiratast mööda puutüve üles. Just nii nagu hiirekesed. Vahel tundub aga koguni, et keegi nagu sikutaks teda puu otsast nööriga aina ülespoole ־ ikka nõks ja nõks. Porr nokitseb läbi iga kooreprao. Ja siis vurrdi jälle järgmise puu jalamile ja jälle ringiratast üles. (lk 212)
Puukoristajast, kes ka puutüvedelt toitu otsib, erineb porr selle poolest, et puukoristaja liigub puutüvedel üles ja alla, aga porr alati vaid ülespoole. Võibolla ei julge porr lihtsalt pea alaspidi rippuda? (lk 212)
Porri nokk on teistest laululindudest hoopis erinev, pikk peenike nokakene on konksus allapoole. Selle naaskliga on hea koorepragudest toitu urgitseda. Porrile maitsevad väga putukad, kes oma närimisega puudele liiga kipuvad tegema. Seepärast võib porri tõeliseks puutohtriks pidada. Seemneid sööb ta ainult suure näljaga, just talvel. Kuid ka ilusat laulu tuleb sealt noka vahelt: mitte koledat põrinat, vaid kõlavat sidistamist ״tii-tii-tititititititi-ti-tii-ii-tüit". (lk 212)
Porrid ilmuvad inimeste silma alla rände ajal oktoobrikuus, siis askeldavad nad päris julgelt koos tihasteparvedega. Nüüd ja edaspidi on ta külmemate ilmadega ka meie linnutoidumajade külaline. Aga talve lõpul kaob porr taas paksudesse kuusemetsadesse ja ei tule enne inimeste silma alla, kui aastaring täis. (lk 212)
- Kristel Vilbaste, "Armastusega loodusest", 2020

Luule

Kaaren, kutsu laanekurus iga linnuparve,
sookurg, puhu pilve piiril oma hõbesarve!
Kokku tulgu koskel, kivitäks, kiur, kaur, öösorr,
tutkas, kotkas, pääsuke ja hakk ja kakk ja porr!

Marja-Leena Mikkola, "Anni Manninen", tlk Anne Karu, 1988, lk 65