Wendy Walker

Wendy Walker (sündinud 21. aprillil 1967) on Ameerika Ühendriikide kirjanik ja jurist. Eesti keelde on tõlgitud tema psühholoogiline põnevik "Emma in the night" (2017).

"Kui Emma kadus"

Wendy Walker, "Kui Emma kadus", tlk Aet Karolin, 2020.

• Me usume seda, mida tahame uskuda. Me usume seda, mida meil on vaja uskuda. Võibolla pole tahtmisel ja vajadusel vahet. Ma ei tea seda. Aga ma tean seda, et tõde võib meid vältida, peita end varjatud paikades, meie eelarvamustes, meie näljases südames, mis igatseb vaikust. Ent tõde on alati olemas, kui avame silmad ja üritame seda näha. Kui me tõesti üritame näha. (lk 9)
• Mäletan, et vaatasin ema televisioonis rääkimas, sõnad üle huulte pudenemas, pisarad silmist voolamas. Ta oli selleks sündmuseks muretsenud uued riided, tumehalli rätsepakostüümi ja kingad Itaalia disainerilt, kes - nagu ta meile rääkis - on parim ja kindlustab meile maailmas staatuse. Sain sellest aru kinganina kuju järgi. Ema oli meile kingade kohta palju õpetanud. Ma ei arva et teda taheti uskuda nende kingade pärast. Aga teda usuti. Ma lausa tundsin seda läbi ekraani. (lk 10-11)
• Emmale ei öelnud ema kordagi, et ta on ilus. Nad olid liiga sarnased, et teineteisele kiindumust väljendada. Kui kiidad kedagi, kes näeb välja samasugune või käitub samamoodi või kannab samasuguseid riideid nagu sina, kiidaksid sa justkui iseennast, kuigi tunne pole sama. Selle asemel see justkui vähendab sinu tähtsust, teine inimene oleks justkui varastanud selle kiituse, mis oleks pidanud kuuluma sulle. Meie ema poleks iial lubanud Emmal varastada midagi nii hinnalist nagu kiitus. (lk 11)
• Mäletan veel seda tunnet, mis mul oli. See pole seotud ühegi kindla hetkega. See on lihtsalt mälestus tundest. Kuidas teen igal hommikul silmad lahti hirmunult, sest mul pole aimugi, mida päev tuua võib. Kas ema kallistab meid? Kas ta kammib mu juukseid? Või ta nutab oma voodis? See oli sama, kui sa pead valima, milliseid riideid selga panna, teadmata, mis aastaaeg väljas on, kas talv või suvi. (lk 13)
• Saatus - või jumal või mis tahes - oli sisenenud minu ema teadvusesse ja pannud selle nime tema pähe. See miski oli teadnud, et ma tulen. Ta teadis, et ma ennustan tulevikku, aga mitte keegi ei usu mind. Lastel on komme uskuda fantaasiaid. Nüüd ma tean, et see, et ema pani mulle nimeks Cassandra, ja see, mis hiljem juhtus, polnud midagi muud kui juhuslike sündmuste koosmõju. Aga sel hetkel, kui olin üksteist, tundsin end vastutavana kõige eest, mis juhtuma hakkab. (lk 15)
• Inimesed eksisid Emmas alati, sest ta suutis ärritavatele asjadele reageerida rahutuks tegeva rahuga. Tal olid tumedad juuksed nagu meie emal ja tema nahk oli väga pehme ja kahvatu. Teismelisena avastas ta erkpunase huuleläike ja süsimusta lauvärvi ja selle, kuidas nende taha peituda - see oli justkui värviga kaetud sein. (lk 15)
• Aga võimel tulevikku näha pole mingit väärtust, kui sul pole võimu tulevikku muuta. (lk 17)
• See oli haigus, mida kõik enda arvates mõistsid, nimetades nartsissistiks iga tüdrukut, kes kaks korda peeglisse vaatas, ja iga poissi, kes kunagi tagasi ei helistanud. Raamatud ja filmid tembeldasid kõik isekad tegelaskujud nartsissistideks, aga alati saabus lõpuks lunastus ja lepitus ning tunneli lõpus kumas valgus. Vähesed teadsid, mida see haigus endast tegelikult kujutab. Milline see tegelikult välja näeb. Pole mingit lunastust. Ega leppimist. Mitte ühtegi valguskiirt tunneli lõpus. Just see - valed ettekujutused ja kergekäelisus - teeb selle haiguse nii ohtlikuks. (lk 30)
• Ema libistas käsivarre mu kaela alt välja ja hiilis tasakesi voodist eemale, et avada koputuse peale uks. Ta tõmbas teki mu õlgade ümber nii õrnalt, et see tekitas minus judinaid. Just see oli mu isa kohutavalt vaevanud. Et hoolimata kõigest, mida ema tegi - kuigi poleks pidanud tegema -, ja hoolimata kõigest, mida ta ei teinud - kuigi oleks pidanud tegema -, oli temas midagi, mis jättis mulje armastusest. Ja ta näitas seda meile harvadel hetkedel nagu nüüd ning pani meid veelgi rohkem selle järele janunema. Meid kõiki, igaüht omal moel. (lk 39)
• Ma arvan, et keegi ei sünni sisemiselt kisendades. Ma arvan, et see tekib sinu sisse teiste pärast, kui nad teevad või ütlevad sulle seda, mida nad teevad ja ütlevad, või kui sa näed neid teistele neid asju tegemas ja ütlemas. Ja ma ei usu, et sellest karjest saab vabaneda. Kui sa ise sisemuses ei kisenda, siis sa ei saa sellest aru. (lk 58)
• Ja ikkagi, isegi hoolimata meeleheitest ja raevust olin ma seesama ohver, kes ma olin olnud lapsena, see, kes andis järele ema väljapressimisele, kes maksis mis tahes hinda ema armastuse eest, kes lasi oma õel rünnaku enda peale võtta, et siis tema selja taha varjuda. (lk 93)
• Mõnikord on ju nii, et sinus on justkui kaks poolt - üks pool tahab, et sa teeksid midagi hullu, ja teine pool saab aru, et see on hull, aga ei tee midagi, sest ei taha hullu poolt vihale ajada. Ei saa ju ennast pooleks lõigata... (lk 100)
• Proua Martin vaatas härra Martinile otsa. Paistis, et proua muutus rahutuks. Ta ajas silmad suureks, nagu tehakse, kui üritatakse edastada sõnatut sõnumit, et keegi kohalviibijatest on kohatult käitunud. Arvata võis, et see käis minu kohta, ja see parandas minu enesetunnet. Ma tahtsingi olla see, kes kohatult käitub. Ma tahtsin, et nad murraksid pead, mida ma ette võtan, ja tunneksid kasvõi korraks hirmu, et see kõik ei allu nende kontrollile. (lk 121)
• Iga lugu on võimalik rääkida nii, et see kaldub kas ühte või teise äärmusse. (lk 125)
• "Aastaid tagasi võtsin ma kaalus juurde," ei suutnud Judy märkimata jätta, kui ta end tugitooli sättis. Ta polnud rohkem kui üks või kaks numbrit tütrest väiksem ja Abby poleks seda muidu ise märganudki. Aga Judy ei saanud riskida. Mitte kellelegi ei tohtinud jääda muljet, et ta pole saledam oma tütrest, kes oli nüüd ilusaks nooreks naiseks kasvanud. (lk 126)
• Ma teadsin hulludest mõtetest, mis saarel tekivad. Sul pole aimugi, mis tunne on näha, et maismaa pole üldsegi kaugel, näha vähipüügilaevu ja jahte ja mootorpaate just nii kaugel, et sind ennast pole näha ega kuulda - nii et kui sa ka üles-alla hüppaksid, kätega vehiksid või meeleheites põlvili laskuksid, ei märkaks seda mitte keegi. See paneb sind mõtlema, et kõik muu on parem kui see siin, isegi hoovuses uppumine või jääkülmas vees surnuks külmumine. (lk 135)
• Ükskõik kus me oleme, ükskõik mis meiega juhtub, me harjume lõpuks uue reaalsusega ja püüame leida sellest rõõmu, isegi kui see pole midagi muud kui soe dušš või toit või kasvõi klaas vett. Ma arvan, et kui mind oleks hoitud kuskil pimedas koopas, kus oleksin iga päev saanud vaid tüki leiba ja klaasi vett, oleksin lõpuks hakanud rõõmu tundma ka ainult leivast ja veest. (lk 138)
• Tõde tuleb sama hästi ilmsiks kõrvalepõigetest kui loost endast. (lk 152)
• Proua Martinis on lüliti. Seda saab sisse või välja vajutada olenevalt sellest, mida ta sinu vastu tunneb. Kui sa teda imetled ja oled tema poolel ja kui sa tekitad temas hea tunde või lased tal teiste silmis hea paista, siis ta usaldab ja seega ka armastab sind. Kui sa oled talle mingil moel ohuks või võistled temaga millegi pärast, mida tema tahab või vajab, siis ta põlgab sind ja võtab vastu otsuse su hävitada. Vahepeale jääb neutraalne hoiak, mil ta on ükskõikne. Sa oled täielikult neutraliseeritud ja see tähendab, et sa ei saa talle liiga teha. Ja sul pole talle pakkuda mitte midagi sellist, mida ta tahab või vajab. Sul ei õnnestu seada teda ei heasse ega halba valgusesse. Sa ei tekita temas ei häid ega halbu tundeid. (lk 176-177)
• Soundview Academy õpetajad rääkisid meile, et inimestel on loomuomane tahtmine õppida. Minu arvates oleks õigem öelda, et inimestel on loomuomane tahe õppida neid asju, mida nad peavad õppima selleks, et ellu jääda. (lk 184)
• Kui karje tahab välja pääseda, ei suuda miski seda takistada. Mitte ükski reegel. Mitte ükski piirang. Isegi mitte talupojamõistus, mis aitab ellu jääda. (lk 199)
• Mitte keegi ei tunne end hästi, kui on sunnitud päästva sõõmu vastu võtma oma põlisvaenlase käest. (lk 212)
• Mõnikord on võimalik sõda võita lahinguväljalt lahkudes, enne kui kogu su sõjavägi maha notitakse. (lk 218)
• Mulle näib mõnikord, et liiga palju informatsiooni võib olla väga halb. See kisub meie tähelepanu ühes suunas ja teises suunas, ühele poole ja teisele poole, kuni meie pea hakkab ringi käima ja me ei suuda enam näha seda, mis on otse meie nina all. Inimesed ei ole öökullid ja meie pead ei ole loodud pöörlema. (lk 258)