Klára Jarunková

Klára Jarunková (sünninimi Klára Chudíková; 28. aprill 1922 Červená Skala – 11. juuli 2005 Bratislava) oli slovaki kirjanik.

"Vaikiva Hundi vend"

Tsitaadid väljaandest: Klára Jarunková, "Vaikiva Hundi vend", tlk Leo Metsar, 1972.

Jožo on minu vend, kui ta aga kala püüab, siis ma vihkan teda. Inimene ei tohi seejuures isegi hingata. Tema tohib, ent teine mitte. Teda kala ei märka, kuid teist kuuleb küljevöödiga, mis kalal on tõesti kuulmise jaoks. Missugune mõttetus! Kuulmise jaoks on kõrvad, aga mitte mingisugused vöödid, mis Jožo on meie vastu (minu ja Gabka vastu) välja mõtelnud, et saaks üksipäini oja ääres olla. (lk 6)
Meie ei pea lehma, et kärbsed suvel turiste ei hammustaks. Piima toome metsavahimajast küla serval, isa veab seda sõiduautoga kahe suure korvpudeli sees. Gabka aga sokutab end peaaegu alati sõiduautoga kaasa, sest tal on metsavahimajas sõbranna, niisugune piripill Evička, kes kardab isegi nende endi kalkunit. Mina ei armasta Rýdzikute pool käia (Rýdzik ongi metsavaht). Esiteks saan ma seal kooliajal küll ja küll olla ja teiseks: neil ei ole poisse, ainult kolm tüdrukut, kes on üsnagi rumalad. Nad õmblevad lakkamatult nukkudele riideid, ja kui meie Gaba nende juurde läheb, siis muutub ta samasuguseks tobedaks. Ta viskab jala üle teise, marraskil põlve peal lõikab ta välja pisikesi seelikuid ja räägib nukkudega pudikeeles, nii et vahi ja imesta, et kas see on ikka seesama Gaba, kes püüab usse palja käega. Seepärast mina ei armasta seal käia. Mulle ei paku lõbu nelja tobeda tüdruku nõeltele niiti taha ajada. (lk 7)
Jääkeldri juures nad tavaliselt lesivad, et leida varju päikese eest, sest bernhardiinid vihkavad kõige rohkem kogu maailmas palavust. Suvel jäävad nad päris otsa ja on täiesti kurnatud hirmust, et nad enam iialgi lund ei näe. Sest kuigi bernhardiinid on küll väga targad, on nad siiski ainult koerad ega tea, et pärast iga suve tuleb talv ja pärast talve jällegi palavus, ehkki nad vaesekesed seda vihkavad.

Niisiis vihkavad nad tõesti palavust, ent neile meeldib, kui keegi neist mööda jookseb. Jalamaid liituvad nad temaga ja unustavad täielikult, et neil polnud kavatsust end liigutadagi. Kõige parem on neist mööda joosta ilma neile tähelepanu pööramata. Seda ei kannata nad üldsegi. Tormavad inimesele järele nagu lõvid. Mina olen välkkiirelt kõrbes, teen jänesehaake liival, mille me mullu mägikodu ette vedasime, ja värisen mõtte juures, kuidas nad mu ära söövad, kui mul jalg libastub. Lõvi (see on Strážo, kes oskab vihaselt uriseda) napsab mu kinni, emalõvi (see on Boj, kes ei oska kuidagi uriseda) järab paljaks mu luud-kondid, ja kui päike on need valgeks pleegitanud, siis tuleb Gabka kaameli turjal ja kogub minu jäänused sõba sisse. (lk 7-8)

Hakkasin ringi vahtima, mispärast on kõikjal nii kohutavalt vaikne? Ega ma siis tõeliselt kõrbes ole! Kõik kohad on puid täis, isegi kööki tükivad teised läbi akna, ent nüüd ei liiguta neist mitte ükski lehekestki, kohisemisest hoopis rääkimata. Tavaliselt kohisevad nad küllalt valjusti, ja mida lähemale jõuab õhtu, seda valjemini. Mõnikord öösel kohisevad nad nii kohutavalt, justkui lendaks taeva all miljon pommituslennukit ja sõidaks maa peal miljon tanki. Või nagu peaksid kõik kuradid pulmi, ütleb Jula. Praegu aga on puud vakka, nagu oleksid nad hirmust tardunud. Just nagu oleks mõni nõiamoor puud ära sõnunud ja neile ütelnud: noh, katsuge te ennast ainult liigutada, küll siis näete, mida ma teiega teen! Puud kohkusidki ära ja vaikivad nüüd tontlikult. (lk 8-9)
Võtsin kingad ära ja hiilisin paljajalu, vaikselt nagu ilves, sealauda taha. Haaba vaatama. Seal kasvab eksikombel kuuskede keskel haab. Tema pealt saan kohe aru, kas puud on tõesti ära nõiutud või näib see mulle ainult nõnda. Nimelt värisevad haava lehed lakkamatult. Ja kohisevad pidevalt. Ainult sellisel juhtumil, kui mägi on tõesti ära nõiutud, peavad ka need lehed paigal olema ja liikumatute okste küljes kurvalt rippuma. (lk 9)
"Kes see on, Bojka?" ütlesin ma, sest korraga välgatas mul läbi pea, et küllap põrsas toodi alles täna ja et vaene Boj pole ehk oma elus siga ihusilmaga näinudki.

"Noh," tõukasin ma teda, et ta aedikusse hüppaks, "see on siga, kas tead? Mine ja vaata!" Ma tahtsin tõesti, et ta põrsast lähemalt vaataks, sest ma tunnen Bojd hästi ja tean, et ta usub ainult seda, milles on ise veendunud. Eks mina ole ju ka samasugune. Kuigi olin elevanti pildi peal sada korda näinud, pidin ma teda loomaaias siiski oma käega katsuma, et veenduda: ta on elus. Ja kuidas ma vinguma panin, kui ta mind londiga haarata tahtis! (lk 9-10)

Tegin otsuse, et täna ma ennast kartulikoorijana kööki kinni panna ei lase. Oma otsuse juurde ma ka jäin. Kööki kinni panna ma end ei lasknud.

Tõin välja korvi ja veega täidetud kausi ning hakkasin kartuleid koorima maja ees. (lk 11)

Närvid on neil tõesti nõrgaks muutunud sellest ajast peale, kui minöörid hakkasid kaljut õhkima. Kaks kilomeetrit mägikodust allpool laiendas Riigimetsade Valitsus maanteed. Kalju jäi töömeestele ette, nõnda nad teda pikkamisi purustasid. Ja bernhardiinid läksid hirmust plahvatuste ees lausa sõgedaks.

"Kaks kausitäit sööki kinni keerata, selleks on neil närve küllalt," karjus isa laua alla, "ent kui puu otsast kukub käbi, siis nad tükivad hirmu pärast hiireauku!" (lk 12)

Siis pani Jožo nende väljasirutatud käppadele suhkrutükikesed. Boj hakkas nihelema ja suhkrut nuusutama. Bernhardiinid jumaldavad maiustusi, ja just seepärast kasvatab isa nende iseloomu suhkrutükkide abil. Ja teeb seda niimoodi, et nad ei tohi suhkrutükki ära süüa.

Strážol on tugev tahtejõud ja tema ei vaadanud suhkru poolegi. Kuid vaene Boj tundis põrgupiinu.

Ta ei suutnud oma pilku suhkrutükilt lahti kiskuda, ta nuusutas seda, ta ulgus ja suust voolas tal süljenire.

"Ära puutu!" käsutas isa Bojd, et talle jõudu lisada. Natuke oli tal Bojst ka kahju, et too on selline vanaeit, kes ei suuda end talitseda ja hakkab suhkrutüki pärast peaaegu nutma. (lk 13)

"Ma ei tea, viimati teen temast tõesti asja," naeris isa ja läks aeglaselt Strážo juurde. "Tubli poiss oled, Strážo!" patsutas ta koera liikumatut pead. "Tõesti tubli poiss! Võta suhkrutükk."

Väärikalt võttis Strážo käpa pealt suhkrutüki ja krõbistas selle aeglaselt ära. Tõeline tubli poiss ei söö iialgi aplalt, olgu tal kas või näljasurm suu ääres. (lk 14)

Koerad pistsid rõõmsalt vinguma, ajasid end tagujalgadele püsti, esikäppadega aga toetusid isa käele, nii et olid isast pea jagu pikemad. Isa kirus neid veel, et nad ta jalust maha olid niitnud, kuid vihane ta küll enam ei olnud. Boj lakkus teda ühelt poolt, Strážo teiselt poolt, ja mõlemad oleksid suure armastuse tõttu isa ilmselt nahka pistnud.

Nii väga ei armasta nad isegi ema, ehkki ta neile süüa annab, ega ka meid ja Gabkat, kes ometi jumaldab kõiki loomi maailmas.

Nii väga armastavad nad ainult isa. (lk 14)

Meie Jožo lausub harva mõne sõna. Kõige meelsamini ta aina vaikib ja käib alati üksinda nagu vaikiv hunt. Nii nimelt ütles tema kohta kord onu Rýdzik, kui ta oli pühapäeval meie pool oma kõige noorema tütre Libuškaga. "Hundu, hundu," karjus siis Jožole Libuška. "Onu on hundu!" Sellest peale talle see nimi külge hakkas jäämagi. (lk 14)
"Tema on sellises eas," kaitseb Jožot ema, "mil poisid on erakud. Noh, jätke ta rahule!"

Sest kui Jožot rahule ei jäeta, siis ta vihastab ja ei maga koos meiega viieteistkümnendas toas, vaid hoopis maja taga vana pöökpuu võras. Tal on seal võimsatele okstele onn ehitatud. Varem ronis ta sinna peitu ainult päevaajal, kui ta tahtis isa seiklusraamatuid lugeda. Nüüd ta aga vahel isegi magab seal.

Kui see juhtus esimest korda, siis võttis ema taskulambi, läks puu alla ja kutsus Jožot tuppa. Kuid Jožo tegi emale selgeks, et puu otsas on temal hoopis parem. Nõnda läks ema majja tagasi. Kuid natukese aja pärast võttis ema vatiteki ja viis selle mäele. Pöögi all kustutas ta taskulambi ja hakkas Jožot paluma, et too lahkelt alla tuleks ja vatiteki oma onni võtaks.

"Ära jandi, ema," pistis Jožo pea välja, "mul on siin kuuseoksi ja need lõhnavad hästi. Mine aga magama, ema. Äärmisel juhul võiks mulle ära kuluda kaks võileiba ja purk moosi." (lk 14)

Kui on tegemist söömisega, siis muutub vaikiv hunt jalamaid õgivaks hundiks ja juttu on tal laialt. Jožo on ju kole suur ja meelsasti sööks ta ka öösel, kui ta magab. Aga mis sellest abi on? Ta on juba suur nagu ahi, ent väljastpoolt paistab nagu luu ja nahk. Vahel kui ta spordiväljakul treenib koha peal jooksu, kuulan ma, kas tal kondid ei klõbise. Ei klõbise. Ainult higi voolab üle kogu ta kere tennistesse, milledesse on suurte varvaste kohal augud lõigatud. Pärast treeningut hüppab Jožo tavaliselt tennistes basseini ja pistab siis pea fontääni alla. Siis võib ka märgata, et peale luude ja naha on tal ometi ka lihased. Ja mitte ainult jalgadel, vaid ka turjal ning rinnakorvil. Aga tema ei ole rahul nendega, mis tal olemas on, tema tahaks kulturist olla. Küllap ta seepärast nii palju sööbki. (lk 14-15)
Mul ei tulnud kaua und. Ma kujutlesin, mida kõike võib öösel Jožoga juhtuda.

Noh, onnikatusele võib istuda öökull ja Jožole otse kõrva sisse huigata. Siis võib tulla sokk ja sarvedega puule põmaka anda. Pimedas on ikka tõesti raske aru ka saada, kas see pole viimati vana hädaohtlik põder, metssiga või koguni karu, kes puu all onni varitseb. Või — hirmus mõteldagi! — hüppab naaberpuult täielikus vaikuses ilves Jožo juurde! (lk 16)

Jožot ei imetle mitte keegi. Ainult mina, ent ka see on tema jaoks nagu mitte keegi. Vend mind ei tunnusta, mina ei ole selline kangelane nagu tema. (lk 17)
Kõige rohkem tööd tuleb õhtul. See on alati niimoodi, kui päev on selge nagu kala silm.

"Kala silm", see on samuti isa väljamõeldis. Alati, kui on ilus ilm, vahib ta taevast ja räägib kala silmast. (lk 17)

[Isast:] Hommikust saadik istub ta kantseleis härradega "Turistist". Tal on revisjon ja siis on ta alati vihane. Iga natukese aja tagant jookseb ta kööki ja kirub bürokraate. "Mina olen mägikodupidaja, mitte kantseleirott," karjub ta emale. Või: "Jälle oled sa kolm kilo sealiha üle kulutanud! Ma lasen su lahti ja leian endale köögitüdruku, kes teeb saja grammi raskusi šnitsleid, mitte aga latakaid üle terve taldriku! Kas sa kaaluvihtisid ei tunne või mis?!" Ema ainult vaikib, et teda mitte rohkem vihale ajada, lõpuks lausub: "Ära lase neid seal janustena istuda. Ma viin neile üht-teist." Siis läheb isa marru: "Sul pole mõistust peas, naine! Kas tahad, et nad arvaksid, nagu annaksin ma neile altkäemaksu?! Sest nemad vahivad ju iga inimest nagu kurjategijat! See just kõige vastikum ongi, seda ei suuda ma välja kannatada. Ja need paberivirnad. Enam ma seda ei talu! Sügisel kolime orgu. Hakkan kusagil tööle ja ongi rahu majas. Elame ära ka ilma mägikoduta!" Siis lööb ta ukse mürtsatades kinni ja läheb kantseleisse tagasi. (lk 17-18)
Ema vangutab pead, haletseb teda ja ütleb Julale: "Kui ta seda kord ometi teeks. Kindlasti elaks ta ära ka ilma mägikoduta. Aga ta ei suuda elada ilma mägedeta. Ja selles kogu meie õnnetus ongi."

Ema koliks meeleldi mägedest ära. Juba seepärast, et kui tulevad sügisesed vihmad ja udud, siis on tal mägikodus kurb ja ta tahaks inimeste keskele. Kuid peamiselt seepärast, et meie kasvame suureks, koolid aga on kaugel. Niisiis koliks ema meeleldi ära, kuid ta vaeseke teab hästi, et tema soov kuigi kergesti täide ei lähe.

Sest iga kord kui revideerimine lõpeb, läheb isa koos Strážo ja Bojga mägedesse, tuleb õhtuks tagasi ja ütleb: "Kui mind orus keegi kantseleisse kinni paneks, siis kantakse sealt nädala pärast välja minu surnukeha." Seejärel on ta kohe õhtu otsa lõbus ja teeb nalja, nagu oleks ta tõesti kindlast surmast pääsenud. Kolimisest, tõsi mis tõsi, ei tee ta juttu järgmise revideerimiseni. (lk 18)

Niisiis ei armasta isa neid revisjone, mina aga küll. Vähemalt pole mitte kedagi, kes mõtleks meile tööd välja, kui isa on kimpus revisjoniga ja ema on jällegi isast vihale aetud. Me võime kogu päeva ringi hulkuda ja minna Sedlole või Ďumbierile, mitte keegi ei pööra sellele tähelepanu. (lk 18)
Aga minna Sedlole Jožoga, see pole kerge tegu.

Esiteks ei tohi tee peal rääkida, sest mees läheb mäkke niiviisi, et ta endale mitte kellegi tähelepanu ei tõmba. Kes paari tunni pikkust vaikimist vastu ei pea, see mingu matkale koos harakatega, nood kädistavad vahetpidamata.

Teiseks tuleb sammuda ühtlases tempos, mitte nii, et tasasel maal jooksed Bojga võidu, mäkke aga ronid ähkides või koguni istud puhkama. Niimoodi matkavad linna untsantsakad, ja kellele Jožo stiil ei meeldi, võib minna nendega kaasa ja samuti koos nendega nutta nagu vanaeit viimase, kõige järsema tõusu jalamil.

Kolmandaks on tarvis koos Jožoga Sedlol tund aega vastu pidada, sest tema ei roni sinna lõbu pärast, vaid seetõttu, et silmitseda metsi ja kalarikkaid jõgesid. Neid hakkab ta metsaülemana valitsema. See võtab tal pool tundi. Veerand tundi vahib ta Banská Štiavnica poole, kus ta käib metsanduskoolis ja kus elab tema koolivend Peter Bubal. Järgmise veerandtunni, või ka kauem, silmitseb ta Ružomberokit, kus tal on sõbratar Jana, perekonnanime ma ei tea, sest ta varjab seda. Ühtekokku teeb see terve tunni ja rohkemgi ägeda tuule käes, mis mäeharjal on külm isegi suvel. Kes kardab tuult, ütles kord Jožo, see jäägu lesima kööki pliidi alla ja näugugu duetti koos kass Zofaga. (lk 19)

Järsak, mis asub mägimändidest ülalpool, on tihedalt kaetud terava libeda rohuga, ja siin tuleb väga tähelepanelik olla, et mitte iga hetk ninali lennata. Sest kukkumine tähendab libisemist allamäge kuni mägimändideni ja siis uuesti ülesronimist. Kuid hiljem mäest alla läheb nagu vuhin. Tavaliselt tagumikul. Ja kiiresti nagu olümpiamängude bobisõidu võistlustel. (lk 20)
Me olime oma eesmärgist ainult mõne meetri kaugusel, kui märkasime täpselt Sedlo keskel kitsast musta pilve. See kerkis mäeharja tagant, ja mida rohkem ta nähtavale ilmus, seda laiem ta oli. Ja ausõna — selle heleda taeva taustal näis pilv peaaegu terveni must olevat. Koerad jooksid eespool, kuid peatusid äkki ja hakkasid siis taganema. Mäeharjalt soojendas meid veel päike, pilv aga oli kerkinud juba kohutavalt kõrgele, peaaegu päikeseni. Pilv veerles meie silmade ees, paisus ja venis ja oli juba viirastuslikult lai — Ďumbierist Chopokini. Tuul muutus tugevamaks ja kihutas kohutava kiirusega õudset pimedust meie poole. Boj hakkas uluma.

"Tagasi!" karjus Hundu. "Kähku tagasi!"

Ja kohe seepeale:

"Hoidu minu lähedusse! Ďuro!!"

Pöördusime välkkiirelt ümber, kuid oli juba hilja.

Sellel hetkel veeres must pilv üle mäeharja, kattis päikese, jõudis meieni ja võttis meid vangi. Me ei näinud isegi sõrme suhu pista ja me ei teadnud, kuhu põgeneda. Kõikjal meie ümber, pea kohal ja jalgade all, kohises tumesinine udu, nagu oleksime meie tohutu suures keevas katlas. Vihma ei sadanud ülevalt, vaid igalt poolt, tegelikult me selles pimeduses vihma ei näinudki, sest üheainsa minutiga polnud meil enam hamba allgi kuiva kohta. (lk 20-21)

Hundu kiskus mu pikaii just sellel hetkel, kui meie pea kohal lõi kõmisema kõu.

"Nuga!" karjus Hundu mulle maas kõrva sisse. "Viska nuga minema!"

Pistsin käe läbimärga taskusse, tõmbasin noa välja ja viskasin selle endast kaugele. Paremal pool sähvatas pimedusest tuline välk ja lendas noale järele nagu kohutav madu. (lk 21)

Pühapäeva pärastlõunal läksime Šprnágeli jalamile kartuleid vaatama. Seda isa tegemata ei jäta, olgu meil mägikodus kas või tuhat turisti. Seda ei jäta tegemata tema ega ka meie Jožoga, sest see on kogu nädala kõige suurem nali.

...

"Ema põld" (niisuguse nime andis isa kartulimaale) asub oja taga künka jalamil, mida kutsutakse Šprnágeliks. Ema kinnitust mööda on see tasandik. Võib-olla suvel see nõnda ongi. Kuid talvel on see järsk nõlvak, millel meie Hunduga treenime meisterlikku allakihutamist.

Niipea kui me purdele astusime, hakkas isa naerma. "Kokku läheb sul see põld, memm, nagu riie pesemisel," oleks ta ütelnud, kui ema oleks siin olnud. Ja tõesti — takjad, orashein, oblikad ja igasugused muud umbrohud, mis mäeküljelt põllukesele tungisid, on seda jällegi vähemalt meetri võrra vähendanud. (Igast küljest muidugi.)

"Ohoo!" hõikas korraga isa. "Tulge siia, või petavad mind mu silmad?"

Jooksime isa juurde. Ta osutas käega kartulipõllu keskele.

"Mida sa seal näed, Ďuro?!"

"Õit," ütlesin ma sulatõtt.

"Aga sina, Hundu?"

"Samuti. Pealegi kolme."

Tegelikult me olemegi avastanud kolm valget kartuliõit. Kuid mitte ühtegi rohkem ei leidnud.

"Maailmaajalooline edusamm aretustöös!" hüüdis isa.

"Minge kutsuge ema!"

"Milleks?" ütlesin ma. "Nopime õied ära, ema võib need kodus vaasi panna."

Me naersime kaua, kuid jätsime siiski õied kasvama.

"Emale ei tee rõõmu mitte kartuliõied," torises Hundu, "vaid kartulid. Ja ärgu keegi tema üle naergu!"

Meie ema on maal üles kasvanud ja alati peab ta midagi istutama ja muldama. Asjatult õpetab teda isa, et "tuhande kahesaja meetri kõrgusel on loodusel omad seadused ja ta laseb elada ainult sellel, mida ta ise on istutanud", ema ei lase end pehmeks rääkida. Igal kevadel kitkub ta põllulapilt umbrohu koos juurtega välja ja paneb kartulid maha.

"Küll nad harjuvad," ütleb ta, "ka inimesel võtab aega, enne kui ta võõras kohas harjub."

Noh, kui võtta seda asja ema järgi, siis ei harju need kartulid iialgi. Teda ennast kisub miski lakkamatult orgu. Mõtlesin nõnda seepärast, et tean hästi, mida ta mulle räägib, kui oleme kahekesi. Samuti tean seda, kuidas ta terve suve rõõmuga ootab pühakutepäeva, et minna Beňušesse surnuaiale.

Ja kartulid paneb ta maha seepärast, et tal oleks siin lõbusam. Sest tulu ei saa ta sellest tõesti mitte vähimatki. Mahapanekuks läheb tal kartuleid vaja kaks kotitäit, ent mullu, kui ta sai suurima saagi, võttis ta neid üles kaks pangetäit. Ja needki olid sellised pabulad, mida võib keeta ainult koorega. "See on mingisugune arusaamatus," ütles tookord isa, "mina ei näinud, et nad oleksid õitsenud. Ega sa juhuslikult neid kartuleid keldrist ei võtnud?" Seepärast ta nüüd nii väga imestaski, kui märkas valgeid õisi. Võib-olla harjuvad kartulid tõesti. Kui neid muidugi umbrohi ära ei lämmata. (lk 25-26)

"Tule siia, Terezka," hõikas isa metsalagendikult, kui oli ema märganud. "Noh, tule aga siia! Ja teie, lapsed tulge ka!"

Läksime isa juurde välule. Paari sammu kaugusel endast käskis ta meil seisma jääda.

"Mina olen alati ütelnud, et nii kõrgel mägedes, peaaegu mägimännivööndi all, ei pea kartulid vastu," lausus ta pidulikult. "Et neid lämmatavad vägevamad taimed, kes on siinse kareda kliimaga harjunud. Kas ma ütlesin seda?"

Selge, et ütles. Igal aastal sada korda.

"Ma naersin ema üle, et ta sunnib mägedele peale kartuleid nii nagu mulle nuudleid mooniseemnetega, see tähendab — asjatult. Kas ma naersin ema üle?"

Muidugi naeris ta. Ja kuidas veel!

"Keeda nuudleid mooniseemnetega, memm," hakkas ta korraga naerma, "mina söön nad õhtul ära. Kui sa tulid võitjaks juba looduse üle, siis alistun sulle ka mina."

Ta lükkas kõrvale suure vaarikapuhma ja näitas meile kartulivart, mis oli üleni täis valgeid õisi. Paari meetri kaugusel põllust!

"Mina alahindasin benjuše kartuleid," hüüdis isa, "kuid nemad on vahvad võitlejad! Metsalagendik ründas neid, kuid ka nemad astusid tema vastu välja. Ja siin on tulemused!"

Me lippasime mööda välu ja leidsime tõesti veel palju õites kartuleid. Ema naeris ja isa jätkas kõnepidamist:

"Loodus hävitab argpüksid, kuid julgeid oskab ta hinnata. Mäed võtsid sinu taime vastu, Terezka! Põllulapi nad sul hävitavad, aga benjuše kartulite ofensiivist nad jagu ei saa!"

Kõige naljakam oli, kui isa pajatas, kuidas loodusteadlased saja aasta pärast pead murravad: kust on saanud nii kõrgele mägedesse kartulid, kuidas suutis Ameerikast siia tungida see indiaanlaste kultuurtaim. Sest saja aasta pärast kasvatatakse kartuleid kindlasti kogu Madal-Tatra mäeahelikul. Ja mitte keegi ei mäleta enam, et neid pani Šprnágeli jalamil maha juba saja aasta eest mägikodu perenaine Terezka Trangošová seetõttu, et ta tundis igatsust Beňuše põldude järele. (lk 28)

"Helde taevas!" haaras ema kätega peast kinni. "Pirukad on ahjus!"

Ta tahtis jooksma pista, kuid isa kahmas tal käest kinni.

"Ära seepärast oma jalaluid murra," ütles ta vaikselt. "Kui kõrbeb, siis kõrbeb. Köögi tuulutame ära ja turistidele anname ooteks võileiba."

Selline asi on isa puhul ebatavaline. Töö ja korra suhtes on ta range ja me kõik peame tema sõna kuulama, ka ema.

Läksime pikkamisi ning üheskoos kodu poole. Juba preerias tungis meile ninna söestunud pirukate lõhna.

"Esiteks risustab ta Madal-Tatra kartulitega ja siis suitsetab siit kõik loomad välja," naeris isa. "Seda ma juba nimetan looduse ümberkujundamiseks!" (lk 29)

"Aga see kaunistus — kas tead, mispärast ma selle sain?" osutas ta põsele. "Seepärast, et ma julgesin nagist võtta omaenda kübara ja selle pähe panna, kui mütsi sees suvatses magada tagasihoidlik kassipoeg. Siin näed tagajärge, Huvitav, eks?"

Ma sattusin vaimustusse ja silmitsesin teraselt piloodi põske. Puhas töö! Põhjalik, sügav indiaanlaslik kaunistus! Ma otse nägin halli vöödilist kassipoega, kuidas ta lennul künnab peremehe põske ülevalt alla teravate küüntega. (lk 32)

Ka nüüd hüppas ta alles liikuvalt autolt maha, ajas käed laiali, hingas sügavalt sisse ja ütles:

"Tervitan teid, metsad ja mäed, kõigest hingest tervitan teid!"

Täpselt nõnda Vlado just ei ütelnud (ma tean, et see on mingisugune luuletus), ta ütles seda veidi teisiti, kuid väga sedamoodi. Kaunilt. Mul on kahju, et mu pea ilusaid kõnesid kinni ei pea. Mida kaunimalt keegi kõneleb, seda vähem ma temast aru saan. Ja kui ma millestki aru ei saa, siis ei suuda ma seda ka meeles pidada. (lk 34)

Kui Vlado väike oli, siis õpetas ema teda loodust armastama. Jalutuskäigul tuletas ta pojale meelde: "Noh, mida sa ütled kuusekesele, Vladko?" "Tere hommikust, puuke," ütles Vlado. Või: "Lehvita linnukesele." Vlado tõmbas lagedale taskurätiku ja lehvitas sellega kanakullile. Ďumbierile soovis ta head ööd ja päikesele saatis suudluse. Tule taevas ise appi! (lk 34)
Kui Vlado kord kõnetas kõrgel puu otsas istuvat oravat, ütlesin ma talle:

"Kui sa tahad oravat lähedalt näha, siis ära hüüa teda. Peida ennast veidi kaugemale, ära liiguta ja ära hinga, võib-olla tuleb ta alla. Missugune saba tal on, kulla mees! Seesugust pole sa oma silmaga veel näinud!"

Vlado ema mõõtis mind ebameeldiva pilguga, nii et laksin parem ära. Ja kui nad mind enam ei näinud, siis virutasin kuusekäbiga puuvõrasse. Orav tippis oksa otsani, hüppas teise puu peale ja oligi läinud. Ma kuulsin veel, kuidas ema ütles: "Jäta hüvasti oravakesega-toredakesega." Ja Vlado hüüdis: "Nägemiseni, nägemiseni."

Tohman! (lk 34)

Ja siis juhtus see lugu ojaga. Ma ehitasin parajasti ojale vesiveskit. See on minu ajaviide. Alati, kui Jožo mind ei näe, ehitan ma ojale vesiveskeid. (Tema pillub need mul jällegi kaldale, kuuldavasti kalade tõttu.) Niisiis — mina ehitasin seda veskit, kui korraga ilmus nähtavale Vlado ja hüüdis kõigest kõrist, et veekohinast üle karjuda: "Tere päevast, ojakene."

Ma tean, et ma olen rumal, kuid mul hakkas kahju ja häbigi, et niisugune poiss jagab igasse kanti tervitusi ja mitte keegi ei vasta nendele. Mina ei taha peaaegu mitte kedagi tervitada. Kui tean, et võiksin turistidega kokku juhtuda, siis lähen parem suure kaarega läbi nõgeste, et seda vältida. Vaene Vlado aga ei hooli oma kõrist, et ojale karjuda: "Tere päevast."

Noh, nõnda ma siis oja nimel talle vastasingi. Ilusasti, valjusti:

"Tere päevast, Vladko!"

"Ma ei ütle seda sulle!" ägestus ta. "Kas kuuled? Mitte sulle!!" Ta kahmas kivi ja põrutas selle minu valmis veski pihta. Äärepealt sain ise kõrvale põigata.

Olin kolme hüppega kaldal. Võtsin Vlado kinni, sest tema ei oska pageda. Kuid sellel hetkel märkasin tema ema, kes istus kaljul ja punus orasheinast pärga. Jätsin Vlado sinnapaika ja läksin minema. Kuulsin veel, kuidas ta suure kisaga kaebas.

Bratislava linna möku! Loodusearmastaja! (lk 35)

Niisiis jumaldas tema loodust, ent teda ennast hakkas esimesest kohtumisest peale jumaldama üks koer, kellest ma pole seni kõnelnud, ja ega ma praegugi ei tea, mida ma peaksin temast pajatama. Ma ei tea, kuidas teda kutsutakse, kes ta on ja mida ta oskab. Kord hommikul leidsin ta mägikodu ees näljast ulgumas. Me andsime talle süüa ja ta ei tahtnud enam ära minna. Strážo ja Boj tulid esimestena selle peale, et ta on rumal nagu saabas ja pole mõtet temalt vähimatki arukust oodata. Seepärast nad lubavadki tal kõike teha. Ta võib isegi nendega koos ühest kausist süüa, ent seda ei või endale lubada mitte keegi teine kogu maailmas. Magades liibub ta Strážo ligi. Kord katsus seda teha üks kass, too pääses siis surmast üle noatera. Muidu on see koer vaikne ja tagasihoidlik. Ja mida muud tal üle jääbki, kui ta pole suur ega ilus ega tark?

Ainult meie ema ei usu, et ta on rumal. Lollid ei olevat tagasihoidlikud. Nöh — seda ma ei tea. (lk 36-37)

Läksin meie tuppa tekke kloppima. Täiesti selge, et mitte vabatahtlikult. Kasvatuslikel ajenditel. Et ma laiskusest pehkima ei hakkaks, kui väljas vihma sajab. Ja et ma ei lõpetaks eluteed võllapuus, sest laiskus on maailma kõikide pattude sünnitaja. Need mõlemad on ka meie ema kõnekäänud. Ma olen talle küll juba ütelnud, et tegelikult teeb selline röövel rasket tööd, kui ta vaikselt panka röövib, ja missugust vaeva ta veel hiljem näeb raskelt hangitud raha ärakulutamisega! Ja järelikult ei saa näiteks röövimine laiskusest tuleneda. Siis hakkas ema naerma, kuid see ei aidanud mind. Mida tema juba kord Beňušes on õppinud, seda kordab ta lakkamatult, ja ta teeks seda ka siis, kui tema üle naeraksid teistsugused mehed, kui olen mina.

Just seepärast ma ema üle ei naeragi.

Sest kui ta kord juba sellesse usub, loomulikult tahab ta lihast poega võllapuu eest kaitsta.

Ja kuna sajab vihma ja ma ei saa välja joosta, siis nühin sidooliga linke, nühin liivapaberiga nuge, teen riivsaia või pühin pööningut. (lk 40)

Kanäe! Ja mina arvasin, et selle on kirjutanud mu vend Jožo. Esimese rea põhjal. Kuid teise rea põhjal ma tean, et tema pole seda kirjutanud. Hundu ei armasta daame. Ja kauneid vihkab ta täielikult. Kui isa käsib tal mõnel daamil aidata kohver teisele korrusele kanda või talvel suuski määrida, siis ta täidab küll käsu, kuid teeb seejuures koledat nägu. Minagi tean, mispärast. Kord üks seesugune kaunitar, kes kandis lillasid suusapükse, sakutas teda hellitlevalt juustest ja tahtis tal ka põske paitada. Hundu kiskus end lahti ja sellest ajast peale ei tervita ta mitte ühtegi daami, kui see pole just mõni vanaema Prahast. (lk 42)
Ja veel reetis tärnike ühe asja: et vihikusse on kirjutatud luuletused. Niisiis pole tegemist koolivihikuga, nagu ma arvasin, ega ka päevikuga või mõne muu saladusega. Luuletused ei ole saladus. Neid võib näha ajalehtedes, lugemikkudes, ajakirjades, ühesõnaga — peaaegu kõikjal. Luuletused on selleks, et inimesed neid loeksid. (lk 43)
Mul jooksis külmavärin üle turja, libises õlgu mööda alla, kuni ma nägin, kuidas mul üleskääritud varrukate alt levis kananahk randmete poole. Kui see peab ka veel luuletus olema, siis on ta tõesti jube. Mina arvasin, et luuletusi kirjutatakse ainult ilusatest asjadest. Et see on niisugune sirtsumine nagu siis, kui käbilinnud säutsuvad mägimändide kohal. Koolis õppisime ka luuletusi. Ausalt üteldes ma ei teagi, millest nendes räägiti. Mulle näib, et suuremalt jaolt kodumaast, parteist, armeest ja muust niisugusest. Samuti sisaldasid nad õnnitlusi. Mina keskendusin alati ainult nendele viimastele sõnadele trükiridades, mis üksteisega sarnanevad. Kui ma olin need pähe tuupinud, siis vastamisel kerkis mul terve rida mälust pinnale nagu klimp leeme seest. Kuid seejuures veel ka tähele panna, millest jutt on, see osutus tõesti võimatuks. (lk 43)
Jožo käesolevas luuletuses ma sõnu ei märganudki, ent see, mida nad rääkisid, oli kohutav.

Heldekene, ma hakkasin kartma. Kui juba kalad nutavad, siis peab asi halb olema. Sest loomad tajuvad kõike peaaegu samuti kui inimenegi.

Aga võib-olla on see Jožol ainult välja mõeldud!

Kuid kogu jutt kaablitest, lennukitest, autodest, rakettidest ja aatomiplahvatustest on tõsi! Mõnikord, kui külalisi on vähe, tohime ka meie söögisaalis televiisorit vaadata. Sealt ma teangi, et see on tõsi.

Võib-olla on Jožol ainult osa välja mõeldud. Ühe osa võtab tegelikkusest ja teise osa mõtleb välja. Sest luuletustes esineb ka väljamõeldisi! Näiteks kahtlen ma selles, et kalad nutta oskaksid.

Kuid sellest hoolimata on luuletus ikkagi jube. (lk 44)

Ma ei kartnud enam, aga mu meel läks kurvaks. Algul ma ei teadnud, mispärast, kuid hiljem selgus, et Gabka ja Jožo pärast. Gabka pärast, et ta on nii väike ja et talle võib igasuguseid hirmsaid asju osaks saada. Jožo pärast jällegi, et ta on nii suur ja võimas, et käsutab päikestki. Ja seda kõike meie pärast, et ei juhtuks mitte midagi Gabkale, mulle, kõikidele lastele ning lilledele ja loomadele, Ma olin kurb pisarateni, sest tavaliselt ei armasta Jožo meid kuigi tugevasti, ent mainitud luuletuses küll. Selles luuletuses armastab ta meid kõige rohkem kogu maailmas. (lk 44)
Ma tean, mispärast Jožo kirjutas, et linnud sisendavad maailmale julgust. Linnud ei karda mitte midagi. Nad laulavad ka siis, kui orul lasub tihe udu nagu piim ja mitte keegi ei näe mitte midagi. Ka linnud ei näe mitte midagi ja võiksid karta, kuid nemad ei karda ja laulavad veel palju valjemini kui muidu, et sisendada julgust teistesse elusolenditesse. (lk 45)
Nõnda seisin ma keset tuba ega saanud aru, kuidas võib üks poiss ühekorraga kurb ning õnnelik, kohutavalt väike ning julge olla. Ma olin niisuguses segaduses, et pidin valjusti oma nime lausuma, et teada saada: see kurb, õnnelik, kohutatud ning julge poiss olen tõesti mina. Siis laususin ma valjusti ka oma venna nime. Josef Trangoš — Hundu, luuletaja. (lk 45)
Luuletus oli lühike ja kahest eelnevast täiesti erinev. Mind üllatas, et Jožko kõigest hoolimata siiski natuke kardab, ilmselt siis, kui ta mäel üksi ööbib. Aga ikkagi peab ta hommikuni vastu. Ja mina mõtlesin juba, et tal on raudsed närvid. Kui vihmasadu lakkab, siis heidan pilgu onni puu otsas, kas tal on seal mõni mõõk. Hingekella on ta välja mõtelnud. Niisugust riistapuud pole mägedes ja pole seda ka külas. Seal nimelt pole üldse mitte ühtegi kella. (lk 46)
Mul hakkas veidi süda valutama, et loen neid Jožo luuletusi. Kui ta oleks tahtnud, et neid keegi loeks, siis ta oleks võinud lasta need ajalehes ära trükkida ja nõnda kergema vaevaga raha teenida kui tee-ehitusel. (lk 47)
Ma ei teadnud, et inimesedki maskeerivad end nagu loomad. Meie Hundu on nagu kaljukotkas. Kui kotkas istub, süs sarnaneb ta igava halli graniidirahnuga, ent tarvitseb tal ainult tiivad välja sirutada ja taevalaotusse tõusta, kohe on igaühel selge, et mägede kohal lendab linnuriigi kuningas. (lk 47)
Kuuris oli maruvahva. Paksult suitsu ja paar kirpu. Üks hüppas mulle tennisesse. Ta kõditas mind hullupööra, nii et pidin naerust lõhki minema. (lk 50)
Me kargasime võistu maja taga. Tuleb mõlema jalaga korraga vastu seina hüpata. Kui me alustasime finaalvõistlust, oli meid veel ainult viis. Üheksa võistlejat olid eelmistes voorudes välja langenud, suuremalt osalt olid need breznolased kahest pulmabussist. Ühel mehel oli kohtunikuvile. Me seisime reas, näoga seina poole. Tema vilistas, meie hüppasime ja kõik finalistid viimseni kukkusid tagumikule. Iveta, minu nõbu, pistis röökima. (lk 51)
Mina ei armasta tädi Tyldat, olgu ta pealegi isa nõbu. Ta kastab oma juukseid suhkruveega ja meenutab kõigile lakkamatult, et tema on õrnake. Mulle see küll nõnda ei tundu, ma ise nägin, kuidas ta meie pool ühe joonega kolm biifsteeki kinni pistis, ent kui tema seda ütleb, küllap see, siis on ka tõsi. Inimene peab ometi teadma, kas ta on õrnake või mitte. Ega see igaühele nii tähtsusetu ole nagu mulle või Jožole. (lk 51-52)
Niisiis on tädi Tylda õrnake, kuid mina teda ei armasta. Sedapuhku ta küll ise ei tulnud, sest mullu läks ta emaga tülli puuvilja pärast, et meie andvat seda Ivetale vähe. Ema vihastas seetõttu, et Ivetale anti puuvilja ka siis, kui seda polnud meie jaoks, ja meie Jožoga nurisesime vaikselt. Tädi Tylda ütles mullu: "See pole kohane keskkond minu lapsele, rohkem ma teda siia ei lase." Ema karjus: "Jumal tänatud!", ja isa viis nad linna. (lk 52)
Iveta pistis jooksu, lendas kööki ja hüppas emale kaela. Mitte sugugi õrnalt. Täiesti normaalselt, nagu ikka, kui keegi kedagi armastab. Ka ema embas teda tugevasti. Temal on ju alati kahju, kui ta näeb viletsaid ning kahvatuid lapsi. Jalamaid unustab ta kõik. Ja samuti pooldab ta seda vanasõna, et lapsed ei saa endile vanemaid valida. (lk 52)
Iveta on viriseja ja laiskvorst, kuid minu ema ta austab. Alati võtab ta meie pool vähemalt kolm kilo juurde, Kodus söövad nad ainult majoneesi ja viinereid, kuid mitte tavalisi, nagu rääkis alati tädi Tylda, vaid õrnu, frankfurdi omi. (lk 52)
"Oi," haaras Iveta oma soengust kinni, "et mul meelest ei läheks! Tädi Terka, selle saatis sulle ema."

Ta avas käekoti, nii et käis plaksatus, tegi näo, et otsib sealt midagi, kuid seda kõike ainult selleks, et Gabka näeks väikest kammi, peeglit, tikitud taskurätti ja pisikest lõhnaõlipudelit. Et Gabka näeks ja võiks teda kadestada. Lõpuks võttis Iveta käekotist lõhnastatud ümbriku ja ulatas selle emale. Ümbrikule oli toretsevalt kirjutatud: "Proua Terezka Trangošová." Selle sees asus kokkumurtud paber, millel seisis: "Lepituseks ja I. eest hoolitsemiseks."

Ema kortsutas kulmu. Ka kirjapaber lõhnas. Ja üsnagi vastikult. Kuid mina mõtlesin endamisi, et ma tädi Tyldat nii väga enam ei vihkagi.

Paber oli veel kord kokku murtud. Sinna oli kirjutatud: "Veel natuke kannatust." Siis veel kord, seal seisis:

"Juba on päris lähedal." Ja viimasel lehel trükitähtedega: "VAATA!" -

Paberi seest kukkus välja sajakrooniline.

Ema saatis meid välja, läks köögi taga asuvasse tuppa, ja mina polnud kindel selles, kas ta mitte ei nuta. (lk 53)

Kui see vastik eit siia tuleb, siis püüan näpitsaga ussi ega hakka järele vaatama, kas see on rästik või nastik, viskan tema elusast peast tädi Tyldale, olgu see karistuseks selle eest, et ta mõtleb, nagu võiks ta minu ema solvata, kuna ema pärineb Beňušest ega ole neli aastat gümnaasiumis käinud nägu tädi. Idioot, mardihani! (lk 53)
Ma arvasin juba, et ema unustab kõige tähtsama. Kuid ta ei unustanud.

"Ja kus sa praegu töötad, Jarko?" päris ta.

Ema ütles "Jarko", et ebameeldivat küsimus leevendada. Sest tema on niisugune, et ta pärib ka ebameeldivaid asju, kuid leevendab neid.

Selgus, et onu ei tööta mitte kusagil. Täpselt nagu eelmistelgi aastatel. Ainult praegu on onul radikuliit. Varem oli sapipõis ja veelgi varem olid närvid.

"Ja kas see kõvasti valu teeb?" tundis ema huvi, kuid vastas jalamaid ise oma küsimusele. "No kindlasti. Asja ees, teist taga ei pea inimene aastate kaupa ilma tööta wastu, eks ole Jarko?"

Meie sõime ja isa näris sõnatult ribikonti. Tema ei armasta onu Jaroslavi ja ma teadsin ka, mida ta praegu mõtleb: "Kui mees kedagi vihkab, siis ta ei torgi seda inimest nagu vanaeit. Ta kas karistab laiskvorsti tubli touga või on vait. Tädi Tylda tõttu ta laisklejat karistada ei saa, niisiis on ta vait." (lk 54)

Mina jällegi karistaksin pigem tädi Tyldat, ent onu Jaroslavi üldsegi mitte. Ja mina kuulan suure rõõmuga, kui ema teda torgib, sest see ei ole torkimine. Ema ainult ütleb, mida mõtleb, kuid sellega ei taha ta mitte kedagi karistada, ja see just tore ongi. (lk 55)
Ma tean, et ema vihastab, kui onu Jaroslav meile tuleb, kuid tean ka, et ta hoiab teda tagasi, kui ta valmistub lahkuma. Et ta Ivetaga vähemalt tublisti sööks, sest kodus ei näe nad kogu pika aasta jooksul korralikku lõunat. (lk 55)
"Sa peaksid tööle minema, Jarko," ütles ema, ent mitte nõnda nagu siis, kui ta loeb mulle epistleid laiskuse ja võllapuu vastu.

"Kui palju kordi olen ma juba tööle läinud, Terka! Mis saan ma sinna parata, et alati on mulle ülemusteks sattunud nõrgamõistuslikud või petised. Üks oli isegi kriminaalkurjategija. Jaotuskontoris."

"Sa ei tohi sellele tähelepanu pöörata, Jaroslav," ulatas ema talle kohvi. "Ülemused on alati olemas olnud, nad on ka tulevikus."

"Kuidas saad sa jätta tähelepanu pööramata?" lõid onu silmad õelalt välkuma. "Kui niisugune tegelinski istub sul turjal, kui ta hakkab sind pilduma vihma käest räästa alla nagu räpast kaltsu."

Onu kõrgendas häält, Boj võpatas, hakkas laua all vinguma ja pistis unes käppadega kaapima. Ta hingas kiiresti, nagu jookseks ta tõesti, ja see on kõige naljakam asi maailmas.

"Mispärast peaks ta su turjale istuma?" lausus ema.

"Mispärast, mispärast!" vihastas onu. "Tõe pärast! Et inimene näeb tema intriigid läbi ega hoia keelt hammaste taga. Sul pole aimugi, milleks on võimeline seesugune primitiivne olend, kui ta näeb enda ees intelligenti! Jalamaid laseb ta käiku ametiühingukomitee ja partei, ja kui poleks seda radikuliiti, ta lööks su jalaga tänavale nagu koera." (lk 56)

"Sul ei maksa kohe meelt heita. Korralikud inimesed astuvad alati tõe kaitseks välja," ütles ema.

Heldeke! Onu hüppas püsti, nii et natuke kohvi talle riietele loksus. Siis võttis ta uuesti istet.

"Korralikud inimesed! Kus on sul tänapäeval korralikke inimesi?! Kõik on nurjatud, valelikud, väiklased!"

Strážo kargas jalule ja hakkas ähvardavalt urisema, tüdrukud sulgesid kohkunult käekoti. Jožo oli juba ammu viieteistkümnendas toas. Ma ei tahtnud ära minna, ma kuulasin onu, kuid mõtlesin endamisi, et inimeste hindamisel on ta küll eksinud. Mina isiklikult tunnen küllalt palju inimesi, kes pole tõesti nurjatud, valelikud ega väiklased. Tunnen muidugi poiste hulgas ka nurjatuid, kuid mulle näib, et neid on väga vähe.

Onu vist märkas ka, et ta on eksinud.

"Kohe näha, Terezka, et sa ei ela inimeste hulgas, vaid puude keskel," ütles ta.

Niisiis ei märganud ta mitte midagi. Ja eksis veel teistki korda.

Sest minu ema elab tegelikult inimeste hulgas. Puude keskele istutab ta ainult kartuleid. (lk 57)

Isa valgustas suure jahimehetaskulambiga teed meie ees. Ma hoidusin tihedalt tema kannule, kuid sellest hoolimata oli mul kogu aeg tunne, et miski kahmab mind selja tagant. Mulle meeldib niimoodi karta. Mõnikord kuulen ma oma selja taga selgesti samme või kahinat. Ma kujutlen, kuidas minust haarab kinni mitte kiskja, vaid viirastus. Veri tarretub soontes, kuid ma ei võta isal käest ega kiirenda sammu. Ma astun aeglaselt ning ühtlasel sammul. Nõnda treenin ma oma iseloomu. (lk 57-58)
Mets oli niiske, sammal lõhnas kirbelt. Ei sadanud enam. Basseini juures valgustas isa kõigepealt ümbrust. Uinunud puud pistsid taskulambi liigutamisel tantsu lööma, mis tekitas mulje, nagu põgeneksid nad ehmunult pimedusse. (lk 58)
Kui elekter meil vigurdama hakkab, siis on puhastusvõrk basseinis tavaliselt nii ummistunud, et vesi ei suuda sellest läbi tungida. Bassein on harilikult laudadega kaetud, et sinna sisse ei langeks lehti, sest sellel mäel kasvab ka pöökpuid.

Niisiis on bassein tavaliselt alati kaetud. Kuid praegu! Me leidsime, et lauad olid laiali paisatud, ühel valendas koguni serv, nagu oleks ta lõhestatud. Bassein oli mullast ummistunud. Vesi oli küll juba mulla sisse väikese kanali uuristanud, kuid puhastusvõrk oli nii rämpsu täis ja punnis, et laskis vaevalt mõne veetilga läbi.

Kaua silmitsesime seda hävitustööd. Siis pistis isa kiruma.

"Ma murran sellel hallitanud vanaätil kondid! Küll ma sind peale passin, sa hall orikalontrus!"

"Hall orikalontrus" on vana kuueaastane põder, isa isiklik vaenlane. Ka möödunud pühapäeval naeris loom puu tagant tema üle, kui isa metsas ringkäiku tegi. Juba paaril korral, kui ta on autoga mäelt alla orgu sõitnud, on põder tal tee peal ees seisnud. See loom ei karda mootorimürinat ega täistulesid. Ta nihkub kõrvale ainult siis, kui isa teda sõna otseses mõttes müksab radiaatoriga, ent ka sellisel juhul jääb ta tee servale ja vahib jultunult auto presentkatuse alla, et näha, mida isa veab.

Ja nüüd oli ta basseinilauad sisse sõtkunud.

Veel kord kammis isa valguskoonusega mäge.

"Näita end vähemalt, tõbras!" karjus isa. Ta oli veendunud, et vanapoiss jälgib meid kusagilt ja kõhistab naeru. (lk 58)

Me rääkisime vanast põdrast. Et ta on üksiklane ja et ta võib üsna tõenäoliselt ka inimest rünnata, ehkki põdrad muidu inimesi ei söö. Ega temagi ei sööks, hahhaa, ta ainult püsiks sarvedega. Kui talle, tõsi küll, keegi kätte satuks.

Isa veenis juba mullu onu Rýdzikut sellele põdrale jahti pidama, aga onu lükkas vanapoisi küttimise tänavusele sügisele, jättis teise mingitele sakslastele. Juba kevadel oli talle Metsade Valitsus nende tulekust teatanud. Ja peale nende pidi veel terve hulk teisi välismaalasi tulema.

Kui nad tulevad, siis lähen Boj ja Strážoga mägedesse ning ajan koerad nii marru, et nad kohutava haukumisega kõik loomad kuni Mikuláši territooriumini ära peletavad. Ma tahaksin, et neid sakslasi ründaks see üksik vanapoiss. Ainult temast oleks mul kahju. Kuul on kuul, ühtmoodi läbistab ta nii ara kui ka julge ning vahva südame. Tõsijutt, pigem peletan vanapoisi minema. (lk 59)

Seisime vaikides ja ootasime, millal ülem hõikab: "Minu juurde, poisid! Siia!", ja me tormame tema juurde ning hakkame otsima juba kindla peale, täpselt. Kuid käsku ei tulnud. Juba kohutavalt palju aega oli möödas, võib-olla isegi pool tundi (ei, rohkem küll mitte! Rohkem ei saanud seda olla! Ei tohtinud!), ent vaikne meestesalk kõndis veel ikka aeglaselt ning keskendunult mööda laviini. Kolm korda mehed seisatasid, pöördusid tagasi ja jalutasid veel kord pikkamisi üle kahtlusaluse koha, ent siis jätkasid nad jällegi kõndimist ega kutsunud meid.

Kui me kõik olime laviini otsas, siis ma kartsin, kas see Janale raskeks ei lähe. Kas tal meie tõttu veelgi raskem hingata ei ole, sest see lumelasu on küllalt suur koorem ka ilma meieta, ilma kolmekümne inimeseta. Kui me kõik aga olime jällegi ära läinud, hakkas mul Janast kahju selle õudse hüljatuse tõttu, mis talle nüüd osaks sai, ja selle hirmu tõttu, mida ta tunneb, kui ta ei kuule kirkalööke ega labidakrudinaid ega vähimatki liikumist. Sest lumi laseb ju hääle läbi. Ja kuni inimene midagi kuuleb, on tal lootust. Kui ta aga ei kuule enam mitte midagi, isegi mitte kõige nõrgemat häält, mida peab ta mõtlema? Ainuüksi seda, et kõik on ta juba hüljanud ja ära läinud.

Kiiresti, mehed! Kutsuge meid kiiresti! (lk 174)

Panin suusad alla.

"Sa oled ju mees," ütles isa mulle veel. "Vaata ema järele. Siin sust enam abi ei ole ..."

Kohutavalt, kohutavalt hirmutas mind isa jutt.

"Meid on siin küllalt," lisas ta. "Varsti tuleme ka meie. Kõik... Aja kombesse, mis vaja. Sa oled ju mees..."

Andsin keppidega hoogu ja lendasin mööda märgi jälgi allapoole.

Sa oled mees! Kas ma olen mees? Mispärast kohiseb mul väsimuse tõttu kõrvades? Mispärast ma jooksen mööda tasandikku hinge tõmbamata, kuigi ma ei taha koju minna ega taha ka enam tagasi pöörduda? Mispärast mulle näib, et org kõmiseb jubedast mürinast, kui ma tean, et valitseb vaikus, viirastuslik vaikus? Mispärast mulle näib, et ma nutan sellest saadik, kui ma jäin üksi?

Ma olen mees!

Aga kuidas pean ma ema järele vaatama?

Ja kõige tähtsam: mida ma pean kombesse ajama? Mis see on, mis on tarvis kombesse ajada?!

Kuidas ma seda siis ei tea, kui ma ometi mees olen! (lk 176)

Ma läksin Jula käest küsima, mis Hunduga juhtuks, kui ta ei vabaneks hinge ladestunud kurbusest.

"Süda võiks tal siis kivistuda," ütles Jula, "kuid tema on noor, alles nooruk, tal läheb süda kergemaks, kui ta end välja nutab."

"Ta ei nuta end välja," kohkusin ma, sest mulle meenus, kui kurb ta siis oli, kui Jana suvel ei tulnud, ent ta ei nutnud tollal ega nuta iialgi, ta ainult läks üksi mägedesse.

"Ära karda," ütles Jula mõtlikult, "nutt on kingitus, mis kõikide olendite hulgast on antud ainult inimesele. Ja igal inimesel on see kingitus olemas."

"Nii et nutt on kingitus?!"

"Jah," noogutas Jula, «suur kingitus. Ta aitab inimesel kõike üle elada." (lk 177)

Isa ei kallanud väikestesse klaasidesse veini ega teisi jooke. Ta asetas kõik pudelid televiisori kõrvale lauakesele, pani televiisori peale suure kandiku napsiklaasidega, et igaüks võtaks, mida ta vajab, ja ise ka oma kulutused üles märgiks. Egas meid nüüd keegi ometi petma hakka! Ja kui petabki — isa viskas käega —, jäägu see tema südametunnistusele! Nõnda siis külalised istusid ja tipsutasid, kuid mitte keegi ei laulnud ja muusika ei mänginud. (lk 178)
"See oli tema saatus, ema! Teie olete ainult saatuse tööriist," võttis külaline tal käest kinni. "Kas kuulete mind?" kummardus ta päris ema näo ligi. "Teie pidite selle kirja kirjutama! Ja kui teie ei oleks seda kirjutanud, siis oleks saatus teda mujal tabanud. Mitte keegi ei saa muuta seda, mis on saatuseraamatusse kirja pandud! Mitte keegi siinses maailmas!" (lk 179)
Muidugi ei saa ju Jana surma põhjustajaks olla meie ema. Ka Hundu mitte! Hundu ju armastas teda, ent see ei ole ometi mingi kuritegu! Ja kuritegu ei ole seegi, et ta tahtis Janale näidata, kus ta elab, tahtis talle näidata neid mägesid, kus ta on üles kasvanud ja kus ta tahtis Janaga elada siis, kui ta on metsaülemaks saanud. Ma tunnen Hundut ja tean, et kõike, mida ta teeb, teeb ta südamega, ja ka Janat armastas ta kõigest südamest. (lk 179)
Kui külaline oli juba püsti, pöördus ta meie poole. Tõstis käe ja ütles pidulikult:

"Loodus on vägev. Ta annab elu ja võtab. Täna võttis ta teilt. Alanduge tema ette! Tal oli selleks õigus. Mitte kellelgi teisel pole õigust elu võtta, kuid loodusel — alati!" (lk 179)

Mitte keegi ei suutnud meenutada, kelle peas oli tekkinud mõte nõlvak horisontaalse traaversiga läbi lõigata, siis ühele joonele rivistuda ja summas alustada nõlvakult allakihutamist.

Esimesed neli läksid üle nõlvaku õnnelikult, kõik mööda ühtesid ja neidsamu suusajälgi. Nad ronisid jälgede seest välja, hakkasid traaversi teises otsas joonele rivistuma ja ailasõiduks valmistuma. Siis tuli orus nähtavale Julo Mravec Janaga, nägi üleval seisvat ahelikku, pistis jooksma ja hakkas midagi karjuma,

Lajo kinnitab, et Julo karjus: alla! ja et tema nägu oli kuri ning kohkunud.

Ernest jällegi kuulis: lollid! ja nägi naervat nägu.

Ma ei tea, kuid usun rohkem Lajot.

Sest Ernest läks teele viiendana, kuulis Julot, ent jätkas siiski liikumist nende nelja poolt sissesõidetud horisontaalseid jälgi mööda. Ta polnud kümmet meetritki läbinud, kui tundis, et lumi tema jalgade all liikus. (lk 182)

"Kui te teaksite," kõneles Ernest rohkem iseendale, "kui te teaksite, mida see tähendab, kui sul on jalgade all tühjus, vaakum, ja sa tunned, et ei ole tuge, lumi ei paku sulle tuge, käriseb aeglaselt ja ..."

"Jäta järele!"

Ernest ei leidnud tuge. Algul kõhuli, siis kohutavate kukerpallidega rabeles ta lumeveermel, kuid üksnes selle sabal. Laviin läks üle mägimännivööndi, Ernest haaras puudest kinni. Talle ei juhtunud mitte midagi, ta sai ainult matsusid ja rebis terava kivi otsas parema kämbla lõhki. Kuni ta laviinil kaevas, ei märganudki ta seda. Ka öösel oli see ainult verise taskurätikuga kinni seotud.

"Võta istet, Erno," ütles talle üks poiss. "Sellel pole mõtet."

Pole mõtet, pole mõtet! oli mul tahtmine karjuda. Kuid te ise ju päästsite laviini valla, lõikasite selle lahti! Mitte tohutu suure noaga, vaid omaenda suuskadega! Teie, teie, teie kõik olete süüdi! Te ju ometi teate, et nõnda ei tohi suusatada isegi siis, kui inimene on üksi, hoopiski veel siis, kui all nõlva jalamil on inimesed!

Ma ei suutnud nende juures enam vastu pidada. Tahtsin pigem ema ja isa juures olla, sest hoopis parem oli, kui üldse ei kõnelda. (lk 183)

Puukuuris hakkasid kurinad kilksuma. Jula oli läinud sinna pliidipuude järele ja meie saani müksanud. Kuljused lõidki helisema, mina aga viskasin suusad maha, jooksin puukuuri, ja kui Jula oli ära läinud, rebisin saanilt kurinad küljest. Läksin jääkeldri juurde ja viskasin need kõige sügavamasse lumme, et nad seal läbi roostetaksid ja enam iialgi ei heliseks. (lk 191
Ma vaatasin talle järele, kuni ta kadus mägedesse. Harjale peab ta jõudma, maksku mis maksab. Küllap veendumaks, et mägedes pole mitte midagi muutunud, et need seisavad ikka vanal kohal ja jäävad seisma igavesti... "Just selles on see asi," oli ta tookord öösel ütelnud.

Mäed seisavad nüüd küll oma koha peal — selles on onul õigus. Et aga mägedes mitte midagi muutunud pole — selles tal jällegi õigus ei ole. Näiteks oja, mis oli veel hiljuti vaikne ning lumekatte all, kohiseb ning mühiseb, nii et vesi vahutab. Selle kaldal võrsuvad maapinnast roosakad käokannid, praegu küll veel lagedad, ilma lehtedeta, kuid võimsad ning tugevad. (lk 194)

Minuga on see ikka nii. Kui ma midagi väga teada tahan, siis ei julge ma selle kohta küsida. Ma ainult seisan, ootan ja luuran seda, mis annaks mu küsimusele vastuse ka ilma pärimiseta. (lk 198)

Klára Jarunková

"Vaikiva Hundi vend"

Välislingid