Florine Stettheimer, "Kuumus" (1919)


  • Ilm oli tuulevaikne. Tuuleveskite kontuurid joonistusid teravalt vastu taevast, nende tiivad olid täiesti liikumatud, kuigi õhk vankrikuuri, hobuseriistade sara ja sepikoja katuste all värises kuumusest. Kivid tasandikul kiiskasid heledas valguses ja kumasid nii, et tundus, nagu keerutaksid nad omavahel tantsu. (lk 6)
    • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968