Linlased

Proosa

• Ajaromaanide linnapahede kirjeldused jätavad põlisesse linlasesse mulje, nagu oleks kirjeldatud läbi akna, väljastpoolt sisse vaadates, mitte ise sees olles; ei Mälk oma "Hukkumise" ajastul, ei Mõtslane ega Roht oma tendentslikes ajaromaanes, ei Metsanurk linnaelu käsitlevais teoseis ega Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV jaos mõju nii usutavalt kui samad autorid maaelu kirjeldavais raamatuis. Lausa jaburatena kujutatakse "Tõe ja õiguse" IV köites linnainimesi (lk. 106, 177), mingite pentsikute veidrikkudena (lk. 120, 125—126), õlgu kehitama panevate põrunud peadena (lk. 262—263), kerglaste ja lapsikute nullidena (lk. 319-320) joonistatakse neid ses suurteoses. Liiga hõlpus on linlasi sel viisil karikeerides olla linlase kulul maainimese kasuks positiivne.
  • Marta Sillaots, "Positiivsuse probleemist Eesti iseseisvusaegses romaanis", rmt: "Kirg ja kavalus", 2012, lk 195

• Puud ja põõsad on siiski esimene tõhus meede parema keskkonna loomiseks. Ka muidu autot kummardavad ja laiu teid-magistraale kiitvad linlased hindavad kuumal päeval rohelust. Kaubanduskeskuse parklas täituvad palaval ajal kõige kiiremini just vähesed puualused kohad.
  • Merle Karro-Kalberg, "Haljas või paljas?", Sirp, 13.08.2021

Luule

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

• Andres Ehin, "Vanaaegne kevadsonett", rmt: "Vaimusõõrmed", 1978, lk 6