Elza Stērste
läti kirjanik, õpetaja ja tõlkija
Elza Stērste (18. märts 1885 – 19. aprill 1976) oli läti kirjanik, õpetaja ja tõlkija. Tema abikaasa oli kirjanik ja tõlkija Edvarts Virza; nende tütretütar on kirjanik, tõlkija ja diplomaat Anna Žīgure.
"Armastusjutt ja teisi jutte"
muudaTsitaadid väljaandest: Elza Stērste, "Armastusjutt ja teisi jutte", tlk Ita Saks, 1993, eessõna Anna Žīgure, Loomingu Raamatukogu 5/6.
- Esialgu ei kohanud Li kedagi peale lindude ja loomade ja kui talle tulid vastu inimesed, siis olid nad samasugused nagu tema ja ta nägi ennast nendes nagu peeglis, ainult nende liigutustes ja keeles puudus see rahu, mille prints oli omandanud üksinduse päevil. Mida kaugemale Li kõndis mõõtmatuil maailma radadel, seda enam hakkas tema ümber tunglema rahvast - elu pulbitses nagu tohutus mesilastarus. Selline rahutus tekitas vaenu, tigedust ja ilmatut aplust ja Li nägi, et inimese astel on teravam kui mesilase oma. (lk 42)
- Kui keegi Li'le naeratas — kõigile meeldis tema kuukollane lillenägu — , siis paljastas ta oma hambad, mis olid reas nagu kõige kaunim pärlikee, ent samas tõmbusid tema huuled jälle koomale nagu roosa teokarbi suu. (lk 43)
- "Sa oled vist väga õnnetu, Li," ütles Agne.
- "Miks sa seda arvad?"
- "Sellepärast, et sa rändad mööda maailma ringi. Need, kes on õnnelikud, elavad kodus." (lk 44)
- Prints Li istub veel praegugi tornis akna all ja ajab juttu tähtedega taeva-aias. Aed õitseb ja selle õitsemine ei saa iial otsa, ja igavesti nooreks jääb ka Li. Vana kassikakk nutab öösiti oma isanda kurba saatust, aga Li ise ei ole kurb; sest maailmas ringi käies oli ta mõistnud asjade olemuse muutlikkust. Ta on õnnelik, et võib elada tornis, mis ei kõigu, ja mõelda oma mõtteid, mis voogavad koos päikese valgusega. Kõige vaiksematel hetkedel meenutab ta head Agnet, kes veel mulla all ootab tema tagasitulekut. (lk 46)
- "Prints Li'st ja heast Agnest"