Esialgu ei kohanud Li kedagi peale lindude ja loomade ja kui talle tulid vastu inimesed, siis olid nad samasugused nagu tema ja ta nägi ennast nendes nagu peeglis, ainult nende liigutustes ja keeles puudus see rahu, mille prints oli omandanud üksinduse päevil. Mida kaugemale Li kõndis mõõtmatuil maailma radadel, seda enam hakkas tema ümber tunglema rahvast - elu pulbitses nagu tohutus mesilastarus. Selline rahutus tekitas vaenu, tigedust ja ilmatut aplust ja Li nägi, et inimese astel on teravam kui mesilase oma.
Elza Stērste, "Prints Li'st ja heast Agnest", rmt: "Armastusjutt ja teisi jutte", tlk Ita Saks, 1993, lk 42