Sel ajal olin just reisilt tagasi jõudnud. Loomulikult ei olnud ma Marguerite'i surmast midagi kuulnud, sest see ei kuulunud sedalaadi tähtsate sõnumite hulka, mida sõbrad siia uudiste pealinna naasnule räägivad. Marguerite oli küll ilus, kuid olgugi selliste naiste rafineeritud elu kuulsusrikas, jääb nende surm seda rohkem varju. Nad on kui päikesed, mis loojuvad, nagu tõusidki — märkamatult. Kui nad surevad noorelt, saab nende surm teatavaks üheaegselt nende kõikidele armukestele, sest Pariisis käivad ühe sellise tuntud naise armukesed enamasti omavahel tihedalt läbi. Kadunust räägitakse veidi mälestusi, ja elu läheb edasi, ilma et vahejuhtum neile pisaragi silma tooks.
Tänapäeval muutuvad pisarad kahekümne viienda eluaasta paiku niivõrd haruldaseks, et neid ei saa kulutada esimese vastutulija peale. Aitab sellestki, kui sugulased, kes maksavad selle eest, et neid taga nutetaks, saavad pakutud hinna eest väärilise leina.
