Volikiri

Proosa

Ma kirjutan kõrgele valitsusele kaebekirja. Kirjeldan üksikasjaliselt kogu sündmust ja kujutan kohtumõistjate ülekohut ning kannataja süütust. Kuid mu kaebekirja ei võeta vastu. Küsitakse, kes andis mulle selleks õiguse; minult nõutakse volikirja. Kes andis mulle õiguse? Kannatav inimkond. Inimene, kellelt on võetud varandus, au, kellelt on võetud pool elu, kes on vabatahtlikus maapaos, et vältida häbistavat vangistust. On’s selleks vaja volikirja? Kellelt? Kas tõesti on vähe sellest, et kannataja on minu kaaskodanik? Ja seegi pole tähtis. Ta on inimene — see on minu õigus, see on minu volikiri...
- Aleksandr Radištšev, "Teekond Peterburist Moskvasse", tlk Paul Viiding, 1958, lk 35

XIX sajandi algupoolel, pärast seda, kui oli ilmunud soome rahvuseepos "Kalevala", seadsid ärksamad rahvasõbrad eesti kultuuri tuleviku sõltuvusse küsimusest: mis võiks olla eestlaste "Kalevala"? Rahvuseepose olemasolu võrdus noil päevil täisväärtusliku rahva täievolilise esindatusega maailma rahvaste seas. Eepos oli toona rahva volikiri kultuurrahvana, funktsioonilt umbes sama, mida hiljem oli rahvusriik rahva poliitilise täisealisuse tagatisena.
- Jaan Undusk, "Kas meist saavad balti baskid ehk kuidas olla esindatud?", Looming 9/2002, lk 1363

Lõuna on lõppematu tango,
lumm, tõotus,
kutse ja volikiri.
Nii kiirgav ja sinine
on tema meri,
nii kirglik ja kuumav ta veri.