• Elu riigis kulgeb seda sujuvamalt, mida täpsemalt on sõnastatud kehtiv reeglistik alates seadustest kuni kõige kohalikuma tasandi õigusaktideni. Liiga sageli ilmneb, et mõnd haldusvõi õigusakti on tõlgendatud mitmeti või ei ole sellest täpselt aru saadud. See takistab ühiskonda sujuvalt toimimast.
  • Püüe keeleloogikat ja semantikat eirates õiguskeelt üldkeelest lahti kiskuda ei saagi anda arusaadavat tulemust.
  • Haldussuutlikkuse tagab õigusselgus, õigusselguse tagatis on selge ja täpne õiguskeel. Sestap on meie kõigi huvides pöörata senisest rohkem järjekindlat tähelepanu uute õigustekstide keelele ning süsteemselt ühemõtteliseks kohendada kehtivaidki õigusakte, k.a uutega seostuvaid seniseid seadusi: terminivara mõistepõhiselt täpsustada ja lausestust ladusamaks muuta.
  • Sestap vajame haldusreformiga koos ka halduskeele ümberkorraldust, riigireformiga koos on vaja ühtlasi õiguskeel korrastada selgemaks, vähendades lõhet üldkeelega ‒ et sedakaudu kujundada riigi- ja kohaliku võimu ning kodanike suhtlus sujuvaks. Kasuks tuleb kõigi asjaosaliste mõtestatud ja ladus keeletarvitus, alates seaduseelnõude, määruste ja muude õigusaktide kirjutajate teadlikkusest. Muidugi nõuab teadlikkus kirjutaja pidevat tööd keelega ning korrapärast täiendõpet. Seaduste selgekeelsus hõlbustaks omakorda riigi-, valla- ja linnaametnike täpset ja selget suhtlust elanikega. Kindlaimat tuge pakuks ikkagi õigusakti arusaadavuse tagamise seadus, mille väljatöötamise ja arutelude käiguski juba selgineksid eesti keele rikkalikud võimalused õigusmõtet tabava lühidusega väljendada. Selles seaduses võiks sätestada muuhulgas kohustusliku ekspertiisi: sel otstarbel moodustatavas töörühmas hinnataks igat eelnõu termini- ja mõistesüsteemi ühtluse ning lausestuse ja tekstimoodustuse ladususe seisukohast, enne kui see läheb lõpphääletusele.
Vikipeedias leidub artikkel