Ülle Udam

Ülle Udam (neiupõlves Ülle Nurk; 13. juuni 1943 – 27. juuli 2016) oli eesti filoloog ja tõlkija.

Intervjuud

• Mul on selgesti meeles need vähesed keskkooliaegsed ladina keele tunnid, kui õppisime Julius Caesari Gallia-vallutuse kroonikat "Commentarii de bello Gallico" või Quintus Horatius Flaccuse oodi "Exegi monumentum…". Kahjuks katkestas õpetaja surm need õpingud, kuid mingisugune siht filoloogia suunas oli mul seatud. Kes teab, kas oleksin ehk klassikalise filoloogia kasuks otsustanud, kui tunnid oleksid jätkunud… (lk 183)
• Jaapani keele juurde sattusin päris juhuslikult — puhtfiloloogilisest huvist õppida mõne kauge maa rahva keelt. Ja see õppimisvõimalus avaneski mulle täiesti spontaanselt. Oli omamoodi kokkusattumus, et ülikoolis tegutses just neil aastail Pent Nurmekund Idamaade ja Aafrika keelte õpetamisega. Ent lapsepõlves loetud-kuuldud Idamaade muinasjuttudelgi võis olla selles otsustamises oma osa…
• Orientalistika Tartu ülikoolis 1950.–60. aastatel seostus Pent Nurmekunna tegevusega. Kui me poleks Pent Nurmekunna kabinetis häid algteadmisi saanud, siis poleks meie elus nii pöördelist ajajärku olnudki, oleksime piirdunud vaid kultuuri pealiskaudse tundmisega, kui sedagi.
• Mis jaapani keele tundidesse puutub — sissejuhatavad loengud välja arvatud —, siis mingil perioodil olin jaapani keele loengutel küll ainuke kuulaja. (lk 184)
• Trükitud õppematerjalidest ei saanud alguses juttugi olla. Tuli päris detailideni, lause-lauselt konspekteerida grammatika- ja foneetika-alaseid loenguid, mida Pent Nurmekund ülimalt väljendusrikkalt ette kandis — see toimus aeglaselt, iga sõna erilise pidulikkusega rõhutades, täpselt piiritletud lausetega. Neil loengutel üles tähendatud materjalid on tänini alles. (lk 184-185)
• [---] ma ei pea ennast ehtsalt ilukirjanduse tõlkijaks — tõlkimine kui kõrvalharrastus on mulle osaks saanud küllaltki juhuslikult. Olen üht-teist eestindanud vastavalt võimalustele, mis 70.–80. aastatel avanesid, nagu näiteks mõnede jaapani muinasjuttude eestindamine. [---] Paraku tundus tõlkimine kui reaalne tegevus mulle tol ajal küll kättesaamatu ideaalina. Elava võõrkeele harrastamise suhtes oli nõukogude kord enam kui pärssiva toimega — võimud kandsid innukalt hoolt selle eest, et ei tekikski võimalust välismaalastega otseselt suhelda, mis olnuks tõlkijale väga vajalik. Keeli oskaval noorel inimesel ei jäänud pahatihti muud üle kui loobuda mõttest midagi tõlkida, see jäigi vaid unistuseks. Erandiks oli vaid mõne mulle tõlkimist pakkunud toimetaja heatahtlikkus ja tähelepanu. (lk 186)
• Nõukogude aja tudengina pidime kõiki võõrkeeli enamasti õppima vene keele kaudu — õpikud ja sõnaraamatud, grammatikat ja fraseoloogiat käsitlevad materjalid olid ikka vene keele baasil, küllap neid leidub raamatukogudes veel praegugi. Mõningal määral aitas see teadmisi täiendada vene keele osas, kuid samas küllap ka pidurdas võõrkeele omandamist. Väikerahvana oleme sellega täiesti harjunud ja võib-olla just seetõttu raskustest läbi murdnud. Sestap olnuks mõte eestikeelsest jaapani keele õpikust neil aastatel täiesti kujuteldamatu. (lk 186)
• Kui tõlkimisest kõnelda, siis on tõesti tulnud ka jalgratast leiutada. Jaapani keele keerukus eeldab pikaajalist tööd, tekstide eestindamisel on muidugi vaja teatavat vaistu, et konteksti sisse elada, otsida emakeelseid vasteid, võimalikult lähedasi paralleele. Eriti meeldiv on, kui neid ka leiab — näiteks talvise mägiküla olustiku ja elanike kirjeldus Yasunari Kawabata romaanis "Lumine maa". Kawabatal on võrratu oskus kirjeldada seoses loodusega mingit hetke nii, et see omandab igavikulise mõõtme. Paksu lumekatte alla mattunud mägiküla talvine olustik oli mullegi vaimusilmas küllap ka mingi paralleel maal oma lapsepõlvekodus kogetuga ja seetõttu eriti hingelähedane. (lk 186-187)
• "Lumise maa" tõlge valmis lõpuks kümne aasta jooksul(!) — ikka sugenes kõhklusi ja kahtlusi mitmete tekstikohtade eesti keeleruumi paigutamisel —, niisugune ajakulu on küll liiast ja sellest tõlkijale äraelamiseks ei piisaks. (lk 187)
• On kirjutamata reegel, et tõlkija peab olema väga objektiivne ka inetute asjade ja väljendite edasiandmisel, mis osutus mulle väga raskeks. Püüdsin sel puhul kasutada "leebemat stiili", kui nii võib öelda, ja mõni teine tõlkija on seevastu kasutanud hoopis karmimat — jääb lugeja otsustada, millega ta paremini nõustub. (lk 187)
• [---] Agu Sisask kui juba tõlkijana tuntud inimene võrdles minu tehtud tõlke käsikirja osa originaaliga. Ta ei olnud alati kõigega rahul ja tegi mitmeid parandusi — otsese kõne puhul oli see täiesti mõistetav, sest nimelt see ei olnud ega ole nüüdki minu tugevam külg. Meenub, et mulle tundus kummaline üks variant otsese kõne puhul — hüüatus "Eh!" —, poleks osanud kujutleda niisugust hüüatust jaapanlase suust. (lk 87)
• [Kawabata Yasunari "Mäe hääl":] Romaan, mis iseenesest on traagilise alatooniga, algab ja lõpeb täiesti tavaliselt — kujutades üht katkendit inimeste elust, mis jätkub oma tavalises rütmis, ja traagikat võib vaid aimata. See on võrreldav filmilõiguga elust enesest, mis justkui ei alga ega lõpegi, vaid lihtsalt kulgeb, läheb mööda. (lk 188)
• Jaapan on mind võlunud ja küllap võlub igaüht kui tõeline traditsioonide maa, nii vaimse kultuuri, kirjanduse, uskumuste, kunsti kui esteetika vallas. Jaapanlaste oskus kõike iidset hoida ja säilitada on imetlusväärne. (lk 188)
• Vaikne kulgemine selle maailma kirevate sündmuste kõrval on märk igavikulisest kulgemisest, mis võib ka selles maailmas olemist kergemaks muuta... (lk 189)
• Eestindamine tekitab rohkem probleeme kaugete keelte puhul, nagu näiteks jaapani. Juba kirjaviisi ja keelestruktuuri ülesehituse tõttu on see üpris raske. Euroopa keeltega on asi lihtsam, sest eesti keeles leidub mõningaid keelelisi vasteid, mida saab hõlpsamini nende konteksti paigutada-sobitada. Selles mõttes saab küll teha vahet, millisest keelest tõlkimine on raskem, mil määral ta põhimõtteliselt erineb puhttehnilise raskuse tõttu. (lk 190)
• Tõlkimine on üldse väga keeruline ülesanne — see tähendab ju olla pärast tõlke ilmumist vastutav iga eestindatud lause eest. (lk 190)
• Kui ilukirjandust vaadata, siis tehtud tõlgetest meeldib mulle kõige enam ikkagi Yasunari Kawabata "Lumine maa". Ka mõned Akutagawa novellid sinna juurde... Eriti meeldib mulle tema lüüriline ja nukker novell "Bisei usk" (Bisei-no shin), mida praegu tõlgiksin hoopis vastega "Bisei lootus"... Muide, kui tõlkija pidevalt oma mõtteid ja arvamusi tõlkevastete suhtes muudab, siis pole see samuti hea. (lk 190)
• Ilukirjandusliku proosa tõlkimisel on esmatähtis nii keele kui konteksti tundmine. Teksti peab tunnetama, mõni sobib tõlkijale juba esimesel lugemisel, n-ö see tekst leiab tõlkija ise üles. (lk 191)
• "Mäe hääl" võinuks tõlkes olla ka "Mäe kõmin" või "Mäe ohe" või midagi sellist. Praegu tõlgiksin mõned sõnadki teisiti: "pärani silmi" asemel "avasilmi", "kääbuspuu" asemel "bonsai" (kuna sõna on allmärkusega varustatud), "pamparohupuhmaste" asemele sobiks pigem "stepirohupuhmad", sest "pampa" seostub enamasti Lõuna-Ameerika loodusega. "Gingopuu" tuleks nüüd kirjutada "ginkopuu" või eesti omasõnaga "hõlmikpuu". (lk 191)
• Head tõlget lugedes on inimesel tunne, et see loetu on nagu tema emakeeles kirjutatud. Eesti keeles leidub rohkesti Lääne klassikute tõlkeid — nagu näiteks Georg Meri eestindatud Shakespeare'i teosed. Niisugustel tõlgetel on jääv väärtus eesti kultuuris, nad on täiesti ajatud. (lk 192)
• Minu meelest võiks eestikeelse ideaalilähedase tõlke silmapaistvamateks saavutusteks pidada aga Uku Masingu eestindatud Rabindranath Tagore'i luulekogusid "Gitandžali" ja "Aednik". Need on nauditavad üle aegade. (lk 193)
• Kuigi võib mõelda, et tõlgetega võrreldes on sama hea lugeda võõrkeelseid tekste, mis näivad justkui vahetumad, on oma koht ka eestindatud tekstidel. Igaühel on õigus vabalt valida, eriti kui niisugune — ja just hea, meisterlik tõlge tema emakeelses kultuuriruumis leidub. Mida enam neid sealt ammutada on, seda rikkam on ka selle rahva kultuur [---]. (lk 193)
• Tõlgitud teos on järjekordseks täienduseks selle vaimse kultuuri ruumile, milles elame. (lk 193)
• [Eesti kirjanduse tõlkimisest teistesse keeltesse:] Ennekõike vääriks seda kindlasti meie kirjandusklassik Eduard Vilde. Euroopa mõne suure rahva kirjanikuna oleks nii tema nimel kui loomingul (jutustused, näidendid, sh "Pisuhänd", "Tabamata ime") vääriline koht maailmakirjanduse klassikute seas. Aja heitlikkust arvestades tuleks teha seda enne, kui on lootusetult hilja. (lk 193)
  • Ülle Udam, intervjuu: Kalju Kruusa, "Tõlkimine tähendab olla vastutav iga eestindatud lause eest", Tõlkija Hääl IV, 2016, lk 183-195