Vikitsitaadid

Anett Kontaveit

eesti naistennisist

Anett Kontaveit (sündinud 24. detsembril 1995 Tallinnas) on Eesti tennisist.

Anett Kontaveit, 2019.

Intervjuud

muuda
  • Arvan, et olin üsna sotsiaalne inimene, nii et olen õnnelik, et on nii palju tüdrukuid, kes minust hoolivad ja kellega ma hästi läbi saan. On olnud suurepärane olla sel teekonnal koos Ons [Jabeuri] ja Maria [Sakkariga], oleme sisuliselt koos üles kasvanud. Olen neid tundnud noorteklassist saadik ja mul on hea meel näha, et neil läheb hästi. Ja see on samuti suurepärane, et ka mul on hästi läinud. Aga see on eriline, et oleme ühel ajal saanud kõrgel tasemel mängida, olla finaalides vastamisi.
  • Muidugi pole tuuril lihtne sõpru leida, see on väga võitluslik keskkond. Aga olen aastaid mänginud ja paljusid tüdrukuid tundma õppinud. Vahet pole, mis juhtub väljakul, jätan selle alati selja taha ja muul ajal saame olla sõbralikud.
  • Minu meelest on suur asi, et jõudsin esimese eestlasena WTA finaalturniirile. Väikesest riigist tulles on natuke keeruline väga suurelt unistada. Püüad olla realistlikum, sest pole väga palju eeskujusid. Minul oli Kaia [Kanepi], kes oli jõudnud edetabelis 20 parema sekka. Aga keegi polnud olnud esikümnes. Keegi polnud jõudnud WTA finaalturniirile. Nii et oli palju asju, millest isegi ei julgenud unistada.


  • Tean, et andsin endast kõik ja nii palju, kui suutsin. Kahjuks see selg selline oli, sai kõvasti ka rapsitud enne, kui ta lõpuks järele andis. Ma ei ole selline inimene, kes väga kahetseb asju. Tean, et andsin endast kõik ja läks nagu läks. Parem on keskenduda positiivsetele asjadele, mida ma saavutasin, kui sellele mõelda, mis tegemata jäi. Nii võib igasuguseid asju endale välja mõelda, mida kõike ei saavutanud.


  • Ka 15 ja 30 vahel olla maailma populaarseimal naiste spordialal on ju tegelikult väga-väga hea. Muidugi ma lootsin või mõtlesin, et minus on seda potentsiaali sinna kõrgemale saada, aga jah, mingi hetk, kui seal juba aastaid ja aastaid niimoodi olnud, siis võib-olla tekkisidki sellised kahtlused, kas ma suudan sinna ennast läbi murda, kas see üldse on võimalik.
  • Minu jaoks küllaltki tähtis, et treener ei sekkuks liiga palju minu vabasse aega. Ma arvan, et on tähtis, et on inimesel oma vaba aeg ja siis on see aeg, kus tehakse trenni ja nähakse vaeva. Ma usun, et olen juba piisavalt vana ja vastutustundlik inimene, et treener võib usaldada seda, et ma oma vabal ajal ei tee asju, mis turniiride ajal segaks minu mängimist.
  • See treeneri ja mängija suhe selles mõttes ongi naljakas, et mina tõesti ju palkan ta endale, et tema mind siis piitsutaks. Ma arvan, mina ei võta seda sellise suhtena, et mina olen ülemus ja mina maksan talle palka, ta peab ütlema või tegema nii, nagu mina tahan. Ma saan aru, et mul on vaja, et keegi mind motiveeriks ja vahel… ma ei saa tihtipeale teha ainult neid asju, mis mulle on mugavad või mida mina tahan. Ma saan aru, et mul on vaja selleks treenerit, kes tõesti siis sunnib mind vahel tegema asju, mida ma ei taha teha. Ma arvan, et mina ei võta seda suhet kui sellena, et mina oleks siis nagu ülemus, et mina maksan talle palka, vaid pigem tema ongi, et mind aidata ja tal on ju võimalus ka mitte seal olla, see on tema valik seda tööd teha. Selles mõttes ma arvan, et see on väga tähtis, et ma teadvustan endale seda, et ma pean tänulik olema, et tema on nõus mind aitama ja et ma usaldan teda ja tema neid meetodeid, siis kuidas tema leiab, et mina saaksin paremaks.
  • Mulle tegelikult tihtipeale meeldib head nägu teha ka siis, kui mul on väga raske. Ja siis üksinda neid asju läbi elada. Ja kui mul on kõik jälle hästi, siis ma võin rääkida nendest asjadest, nendest hetkedest, kui mul oli raske ja kui mul võib-olla ei läinud kõik päris nii, nagu ma tahtsin. Aga ma arvan, et need rasked hetked on paratamatult kõigi inimeste elus ja igaüks tuleb nendega toime nii hästi kui ta suudab. Aga jah, mul on selline komme võib-olla väga vähestele inimestele – kui üldse – rääkida, et mul on midagi kehvasti.
  • Nüüd on mu suured unistused muutunud. Kui enne oli esikümme üks suuremaid unistusi, siis nüüd on minu unistus suure slämmi turniir võita. Kuigi see unistus on ka kogu aeg olnud, aga see võib-olla ei ole enne kuidagi reaalsena tundunud. Nüüd on see minu kõige suurem unistus. Ma arvan, et väga tähtis on selle juures selliseid vahe-eesmärke seada ja et need oleksid kindlasti just arenemisprotsessiga seotud, et mitte jääda kinni sellesse tulemuse ootamisse.



  • Minu jaoks on alati olnud tähtis olla see, kes ma olen, olenemata edetabelikohast või millestki muust. Ma usun, et see on mingi asi, mis mul tuleb küllaltki hästi välja ja ma arvan, et ma olen küllaltki kahe jalaga maa peal. See, mis edetabelikohal sa oled või kui palju teenid, ei tee sind kuidagi kellestki teisest paremaks.
  • Puhkuse ajal olen tõesti ainult kodus olnud, ma ei ole väga midagi ette võtnud, väga aktiivne olnud. Ma arvan, see suur pingelangus on olnud nendest turniiridest ja olen tõesti ainult väga rahulikult võtnud. Võib-olla minu jaoks on tähtis see vabadus – et mul ei ole mingisugust konkreetset graafikut või trenne, kuhu pean minema või mingeid asju, mida pean tegema, mida ma terve aasta läbi olen järjest iga päev pidanud jälgima.
  • Saan emaga väga hästi läbi. Mida vanemaks mina olen saanud, seda rohkem olen hakanud võib-olla ise ka tunnustama seda abi, mis ema on läbi nende aastate mulle ja mu tiimile pakkunud. Ma arvan, et mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad hindama selliseid inimesi, kes on kogu aeg sulle toeks ja kogu aeg su kõrval, läbi raskete ja kergete hetkede.


  • [Tennisematšist Maria Sakkariga:] Meil pole vahet, kumb võidab, sõpradeks jääme igal juhul.
    • Anett Kontaveit, intervjuu: Ville Arike, "Peterburis võitnud Kontaveit tõuseb edetabelis kuuendaks", Postimees, 14.02.2022, lk 20

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Anett_Kontaveit&oldid=117340"