Ta [D'Artagnan] näitas end parimast küljest ja oma kompanii eesotsas rünnakule minnes sai ta kuuli rindu, mis paiskas ta lahinguväljale maha. Ta hobust nähti kukkuvat, teda ennast ei näinud keegi tõusvat, ja ta arvati langenute hulka. Kõik need, kes hellitasid lootust tema kohta ja auastet endale saada, kinnitasid seda igaks juhuks. Me usume meeleldi seda, mida tahame uskuda; sõjaväes soovib alati keegi kellegi surma - alates diviisikindralist, kes ihaldab ülemjuhataja kohta, ja lõpetades reamehega, kes ihub hammast kaprali peale. (lk 59)
