Viimsepäevakohus

(Ümber suunatud leheküljelt Harmagedoon)

Proosa

muuda
  • "Jumal armastab üldse siinilmas hullude ja arutute kaudu kohut mõista ja õigust jagada: kord matab tuline tuhk linnad ja maad oma alla, kord neelab meri terved mandrid ja saared ühes tema elanikega, kord kargab torm inimeste peale ja tapab nad ning hävitab nende eluasemed, kord pistab ta võimu pihku ogaratele või kõrilõikajatele ning siis hukkuvad kümned miljonid."
"Jah, ja ikka ei tule veel viimnepäev," ütles vana Andres, nagu ootaks ta tõepoolest seda.
"Ikka ei tule veel," kinnitas Indrek, nagu ootaks tema ühes isaga.


  • Ajal enne vangistust, elus enne surma, oli olnud inimesi, kellele võis kaljukindlalt tugineda. Franz oli nende hulgas, aga Franz on kaugel eemal, arvas Georg. Georgi mõtted peatusid veel hetke Franzil. See oli pillamine, kui arvestada minuteid, mis tal järelemõtlemiseks oli jäänud. Kuid see iseendast oli juba lohutus, kui võisid öelda, et ikkagi kusagil on niisugune inimene, millist sa praegu vajaksid. Kui selline on olemas, on Georgi üksindus vaid juhus. Jah, Franz oli olnud see õige. Teised aga? Ta kaalus neid kõiki, üht teise järel. Kaalumine oli imestamapanevalt lihtne; rabavalt kiiresti toimus esimene eraldamine, nagu oleks hädaoht, milles ta praegu viibis, teatud liiki keemiline vahend, mis avastas eksimatult iga aine salapärases koostises, millest inimene on tehtud. Ta peast käis läbi paar tosinat inimest, kes praegu arvatavasti tegid oma tööd või sõid hommikueinet, aimamata, millisele hirmsale kaalule neid sel hetkel asetati. Viimsepäevakohus, ilma pasunateta, helgel sügishommikul. (lk 180-181)
  • "Issand jumal!" sõnas Liesel.
[Paul:] "Issandal pole sellega midagi tegemist, ehk olgu siis niipalju, kui tal iga asjaga tegemist on. Gestaapoga ta küll kindlasti eriti ei tegele. Kõik oli nii, nagu ma arvasin. Ilmatu suur vigur. Pigistasid mind tundide viisi, nii nagu iganes oskasid. Ainult seda ma ei võinud aimata, et seal keegi istub ja kirja paneb, mis ma neile ette luiskan. Pärast seda pidin veel alla kirjutama, et ma tõesti ise seda kõike kokku olen luisanud. Millal ma Georgiga kokku puutusin, kus, kui kaua, miks, kes olid tema sõbrad, kes olid minu sõbrad. Ja siis küsisid nad minult veel, kes üleeile mul külas käis. Sealjuures ähvardasid nad mind igati, kuidas iganes ähvardada võib, ainult põrgutuli veel puudus, muidu aga tahtsid nad küll, et ma peaksin neid viimsepäevakohtuks. Aga nad pole sugugi kõikteadjad. Nad teavad ainult seda mis neile öeldakse." (lk 317-318)


Luule

muuda

Piibliraamat ennustab,
et kui ilmub mees,
kes kannab otsaees
metsalisemärki,
läheb looja loodud
maailm nii segaseks,
et pane ta või terveni
hullusärki.
...
Viimset päeva
ei maksa kuid karta.
Piibel ütleb veel:
kui tuleb viimne päev,
ärkavad surnud
ja hauad lähevad lahti,
õiged saavad elu,
mis on uus ja jääv.

  • Muia Veetamm, "Metsalise märk", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 23)