Kommenteerimine
Proosa
muuda- Peene seltskonna kujutluspilt sellest, kuidas lähedase surma puhul käituda, näeb ette pisaraid, vaikust, väärikust. Minu ema, nagu ka kogu tema naabruskond, allus aga elureeglitele, kuhu mure väärikuse pärast ei kuulunud. Pühapäevast, mil isa suri, kuni kolmapäevani, mil ta mulda sängitati, kommenteerisid püsikunded, võtnud istet, igaüks kas napilt, vaiksel häälel: "Tal käis imelikult kähku...", või siis võlts-joviaalselt: "Ah et peremees läks parematele jahimaadele!" Nad andsid teada, mis tunne neil uudist kuuldes oli olnud: "mul võttis õõnsaks", "ma ei oska öeldagi, kuidas see mõjus". Sellega tahtsid nad mu emale omamoodi viisakust üles näidata - et ta pole oma valus üksi. Paljud meenutasid seda viimast korda, kui nad teda hea tervise juures olid näinud, tuues esile kõik selle viimase kohtumise üksikasjad, kus täpselt, mis päeval, mis ilm oli, mis sõnu vahetati. See, et hetke, mil elu oli iseenesestmõistetav, nii ülipõhjalikult kirjeldati, näitas, kui väga oli mu isa surm nende arusaamise segi paisanud. (lk 11)
- Annie Ernaux, "Koht", tlk Malle Talvet, 2023