Proosa

muuda
  • Põrkasin puusaga vastu ust ja vandusin. Siis nägin ma külalist profiilis ja neelasin ülejäänud vandesõnad alla. Olin tige oma roosa-mustatriibulise vana T-särgi peale ja et ma ei olnud korralikult meigitud, lootsin, et isa ei tule kohe tagasi ja punastasin kergelt. Seda kõike korraga. See oli unistuste mees. Tundsin endas taas jahikirge. Et armastus esimesest pilgust võib ju siiski olemas olla. Higistasin. Möödusin tast võdisevatel jalgadel ja astusin talle otsa jõllitades vastuvõtuleti taha. Kahjuks oli mul hääl kadunud. Mõistus ka. Tundsin end nagu idioot. Ta vaatas mind pruunide hirvesilmadega ja ütles sügava sametise häälega:
"Tere hommikust, minu nimi on Johann Thiess, ma reserveerisin ühe toa."
"Jah, väga vara on veel." Ma kähisesin ja köhatasin ja püüdsin mee­nutada lauseehituse põhialuseid. "Ähh... halloo... see tähendab, tere tulemast. Niisiis, võti."
Kükitasin leti taha, tehes näo, et otsin võtit. Hammustasin põlve, lootes, et see mind kuidagi aitab. (lk 65)
  • Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018