Tean, et pean need kaks viimast sõna kirjutama suurte algustähtedega, sest nii on meid õpetatud, nii on ajalehtedes, on igal pool ja nii peab olema. Ka Stalinlik Konstitutsioon tuleb kindlasti kirjutada suurte algustähtedega. Me teame, et on stalinlikud viisaastakud, looduse ümberkujundamise stalinlik plaan, tuhanded Stalini-nimelised tehased tuhandetes linnades, Stalini tänavad kindlasti kõikides linnades, üks linn - Stalingrad - tervenisti Stalini omaks arvatud, Stalini preemia ja veel musttuhat asja, mis Suure Juhi nimega seotud. Stalini Päike? Jah, sedagi väljendit oleme kuulnud, lugenud ja lauludes laulnud. Stalini idee oli ka suured Siberijõed teistpidi - tagurpidi - voolama panna, sellest kirjutati ajalehtedes, aga see plaan vajus vaikselt kuhugi ära - jõed keeldusid suunda muutmast. (lk 8)
[Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."
"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."
"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti."
"Hull oled. Kesse Stalini käest nisukest asja küsida julgeb?"
"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind."
"Selge see, et kardab. Ei külaeite või kuninga ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu."
"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda."
"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab."
"Kaksab küljest ära."
"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad."
"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10)
