Selle aja kohta, kui esimesed koduloomad siia saabusid, teame vähe. Meil on väga vähe tõendeid, ainult mõned üksikud luud. Esimesed koduloomad olid veis, lammas, kits ja siga. Nende siia jõudmine oli kindlasti midagi väga erilist. Arvan, et ka väga keerulist.
Selle üle on ka mujal Läänemere ümbruses arutletud, mida need vähesed tõendid ja neile järgnenud pikk ajaline paus näitab. Näib, et koduloomi püüti küll siia tuua ja nad siia ka jõudsid, aga asi ei läinud veel käima. Võib-olla oli põhjus meie põhjapoolses kliimavöötmes, sest siin on võrreldes nende päriskoduga kariloomi palju raskem elus hoida. On nad ju pärit hoopis erineva geograafia ja kliimaga Viljaka Poolkuu alalt.
Küll aga saame kindlalt öelda, et alates hilispronksiajast – ehk siis kaks tuhat aastat pärast seda, kui esimesed koduloomad siia toodi – oli koduloomi siin juba hulgaliselt, ja et loomsetele produktidele toetuv majandus oli suuresti koduloomade kanda.
Eestis toodi meile üldjuhul sisse nii-öelda täiesti uusi tõuge, näiteks meriinolambaid Lääne-Euroopast, aga ka teisi loomi. Tihtipeale ei saanud nad kohe siin hakkama. Ei osatud veel tagada, et nad siin ellu jääksid.
Seega võeti kohalik lammas, siga, kits, hobune või veis ja hakati neid uute sisse toodud tõugudega ristama. Taheti, et säiliks selle kohaliku looma vastupidavus, kes on siinse eluga kohanenud, aga teda taheti parandada – natuke suuremaks, natuke tugevamaks ja et annaks natuke rohkem piima.
Meie praegustel tõugudel, näiteks Tori hobusel, keda aretati universaalseks tööhobuseks, on samamoodi kohalik eesti hobune sees. Kohalikkust on kindlasti hinnatud, aga tahetud parandada.
Kui nüüd mõelda tavalise talupidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked.
Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka austus. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks Mongoolias. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.
Lambale ma olen viimased aastad pühendunud ja lammas on mulle väga sümpaatne ja kallis loomake. Ta on väga huvitav loom, mitte ainult zooarheoloogilises materjalis, vaid ka praeguses loomakasvatuses ja looduses elavate liikide hulgas. Arheoloogilises materjalis on lambaluid päris palju, nii et ta on ka väga tänuväärne uurimismaterjal.
Mind huvitavad hobuse erinevad rollid: hobune toidulaual ehk lihaloomana, hobune tööloomana, hobune kaaslasena. Samuti huvitab mind hobune ja tema pidamine tänapäeval. Kuna olen suur põlistõugude fänn, siis huvitavad mind küsimused, mis aitavad meil teada saada, kuidas oleme jõudnud tänapäevase maalamba ja eesti hobuseni. Ja loodetavasti saan neid teemasid edasi uurida, sest hulgaliselt materjali, uusi põnevaid metoodikaid ja küsimusi jagub.
