Louisa May Alcott

Louisa May Alcott (29. november 1832 – 6. märts 1888) oli ameerika kirjanik, kes on tuntud eeskätt oma romaaniga "Väikesed naised", mille ta kirjutas 1868. aastal. Romaan põhineb tema lapsepõlvekogemustel, seda on korduvalt ekraniseeritud. Alcott kirjutas romaanile ka järjed "Väikesed mehed" ja "Plumfieldi poisid". Eesti keeles on "Väikesed naised" ilmunud mitmes tõlkes, kuid enamasti adapteeritult. Täistõlkeid on ilmunud kaks: Tanni Grüntalilt 1940 (2. trükk 1995) ja Evelin Banhardilt 2019.

"Väikesed naised"

May Alcott (L. M. Alcotti õde, Amy prototüüp), illustratsioon "Väikeste naiste" teisele osale, 1869

Tsiteeritud väljaandest: Louisa May Alcott, "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1995.

• "Ma pole daam! Ja kui soeng teeb mind selleks, siis kannan juukseid kahes patsis, kuni olen kahekümneaastane," hüüdis Jo ja kiskus ära oma juuksevõrgu, nii et ta kastanpruun lakk langes õlgadele. "Vihkan mõtet, et olen kord täiskasvanu ja olen miss March, kes kannab pikki kleite ja on nii vooruslik kui hiina aster. On küllaltki raske olla tüdruk, kui sulle meeldivad poiste mängud ja töö ning nende kombed. Ma ei saa kunagi üle pettumusest, et ma pole poiss. Eriti praegu on see halvem kui kunagi enne, sest ma ei saa võidelda koos isaga, võin vaid istuda kodus ja kududa nagu vilets vana naine," ja Jo raputas sinist sõdurisokki, nii et vardad klirisesid nagu kastanjetid ja lõngakera läbistas hüpeldes toa. (lk 5)

• "Ja mis puutub sinusse, Amy," jatkas Meg, "siis armastad sa iseäratseda. Praegu on see ainult naljakas, kuid kui sa ei hoolitse, siis muutud tulevikus afekteeritud haneks. Mulle meeldivad su kenad kombed ja sinu peen rääkimine, kui see mõjub sundimatult. Kuid sinu mõttetud sõnad on sama halvad kui Jo žargoon." (lk 5)

• Sel raskel ajal saabus vähe selliseid kirju, mis polnud liigutavad, eriti neid, mida isad saatsid koju. Selles väikeses kirjas oli juttu kannatatud raskusist, läbielatud hädaohtudest ja võidetud koduigatsusest. See oli rõõmus, lootusrikas kiri täis elavaid kirjeldusi laagrielust, rünnakutest ning alles kirja lõpus tundus, et kirja saatja süda oli tulvil ülevoolavat isaarmastust ja igatsust oma väikeste tütarde järele. (lk 10)

• Silmapilguks jäid kõik vait, siis tuli Hannah, pani lauale kaks tulist pirukat ja väljus jälle. Hommikused pirukad olid kujunenud traditsiooniks. Tütarlapsed nimetasid neid muhvideks, sest neil polnud päris muhve ja nad leidsid, et oli mõnus külmadel hommikutel kuuma pirukat peos hoida. Hannah ei unustanud kunagi neid tegemast, ükskõik kui palju tal tegemist oli või kui halvatujuline ta oli, sest tütarlaste tee oli pikk ja tuuline. Vaesed lapsed ei saanud kuskil einetada ja harva olid nad kodus enne kella kolme. (lk 34)

• [Jo Megile:] "Oled sina aga täna pahur ja vihane, sest sa ei saa olla nii toredas ümbruses nagu tahaksid. Armas vaene tüdruk, oota, kuni saan rikkaks, siis kiigud sa tõldades, upud jäätisse, tipid kõrgete kontsadega kingades, hõljud lilledes ning võid tantsida punajuukseliste poistega." (lk 35)

• Jo auahnuseks oli alati olnud teha midagi väga hiilgavat. Mis see just pidi olema, see ei olnud tal endalgi selge. Vahel tundis ta suurt puudust sellest, et ta ei saanud nii palju kui soovis lugeda, joosta ja ratsutada, tema äge iseloom, terav keel ja püsimatu vaim olid alaliste kimbatuste põhjustajaiks. Ta elu tõus ja mõõn liikus pateetilisuse ja koomilisuse vahel. (lk 37)

• Maailmas on olemas Bethe, kes on arglikud ja vaiksed, istudes nurgas, kuni neid vajatakse. Nad elavad teistele ja on nii rõõmsad, et keegi ei panegi seni nende ohvreid tähele, kuni väike süda lakkab tuksumast ja kaob õrn päikesepaisteline olevus, jättes järele vaikuse ja varjud. (lk 37-38)

• [Jo tädi Marchi kohta:] "Kui meeldiv oleks ta elu, kui ta ainult oskaks valida. Hoolimata tema rikkusest ma teda ei kadesta, sest üldse on rikastel inimestel sama palju muresid kui vaestel." (lk 40)

• Nii jõudsid nad lõpuks raamatukoguni. Jo plaksutas käsi ja hüppas, nagu ta alati tegi, kui talle midagi eriti meeldis. Raamatud, pildid, tujud ja huvitavad väikesed kapid täis haruldusi ja münte, mugavad uinumameelitavad tugitoolid, kummalised lauad ja pronksasjad, ja kõigest ilusam — suur, lahtine, vanamoeliste kividega raamitud kamin.

"Milline rikkus!" ohkas Jo, vajudes samettooli sügavusse. "Theodore Laurence, olete õnnelikem poiss maailmas," lisas ta veendunult.

"Ega raamatutest üksi elada saa," vastas Laurie, noogutades peaga. (lk 49)

• Kui Laurence'id oleksid olnud, nagu Jo nimetas, "tuimad ja kombelised", siis ta poleks saanud olla loomulik nagu praegu. Sest sellised inimesed tegid ta araks. Laurence'id käitusid vabalt ja loomulikult nagu Jo ise, ja see mõjus hästi. (lk 51)

Tema kohta

• Kõige paremini mäletan ma Louisa May Alcotti raamatuid. Ta elas ja kirjutas Concordis ja oli üks selle piirkonna kuulsaid nimesid kirjanduses koos Emersoni, Thoreau (Waldeni tiigi ääres pidasime meie koguduse piknikke) ning paljud teisedki, kes tõid kirjandusse "Uus-Inglismaa õitsengu". Raamatukogus olid Alcotti kogutd teosed ja ma olen kindel, et lugesin need kõik läbi. "Vanamoeline tüdruk", "Väikesed mehed" ja teisedki, kuid minu lemmik oli tema kõige populaarsem raamat, "Väikesed naised". (lk 16-17)
  • Rose Fitzgerald Kennedy, "Times to Remember", NY: Doubleday, 1974.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}