... lapsed ei oska graatsiliselt merehaiged olla ning selles olukorras ei paku nad kuigi meeldivat pilti. Merehaigusest põhjustatud viletsuse juurde oleks veel siginenud üksindusest tulenev viletsus, kui poleks olnud suurt inglise madrust punakate juuste ja paljude tedretähtedega. Võib-olla olid tal kodus lapsed, võib-olla oli ta lihtsalt hea inimene, igatahes minu eest hoolitses ta täpselt väljenduse järgi: nagu isa oma lapse eest. Hommikul tuli ta kajutisse, pani mind riidesse — ma mäletan veel praegu, kui õrnad ja ettevaatlikud olid tema suured käed. Siis kandis ta mind tekile ja alustas võitlust merehaigusega. Ta proovis kõige kummalisemaid vahendeid, pidin sööma hapusid asju, jooma merevett ning kui miski ei aidanud, proovis ta rohtu, mida pidas küllap universaalseks vahendiks: ta sundis mind ära jooma suure klaasitäie puhast viskit. Ta oli rängalt pettunud, kui ka see ei aidanud. Terve päeva jooksul leidis ta ikka jälle aega minu juurde tulla, et mind paremini teki sisse mähkida, mind lohutada, järgmiseks päevaks head ilma ja siledat merd ennustada. Õhtul kandis ta mind kajutisse ja võttis riidest lahti. Tema nime olen unustanud, kuid mitte teda ennast, tema suuri tugevaid, ent õrnu käsi ja head naeratust tedretähnilisel näol. (lk 27)
