Metsavend
Proosa
muuda- Tõsi — su esimene poeg oli ehk liiga õrn tapatöö tegemiseks, kuid seda oleksid pidanud siiski vist otsustama mõned teised, ei mitte sina ega ta ise. Kui mobilisatsioonikäsk toodi, kahvatas poiss ja ütles, et ta ei lähe. Sinust polnud talle sel raskel hetkel tuge, kuigi sa ise olid käinud läbi sõjatulest. Jääb teadmata, kas ta su käsu oleks täitnud, aga sul poleks olnud siis vähemalt põhjust endale etteheidete tegemiseks.
- Sinu poeg otsustas jääda koju, nagu poleks seaduse käsku saanudki. Ei, ta ei varjanud end koopas ega otsinud metsavendade seltsi. Ta võttis vikati selga ja läks heinamaale, niitis seal põõsaste vahel õhtuni. Teisel päeval riisus ta kuiva heina kokku, viskas lattu, ja seal pehmetel heintel magas ta oma lühikese elu viimased ööd. Kaugel kõmises maa, lõhkesid pommid ja põlesid külad — tema ei tahtnud sellest midagi teada. Mida ta ootas, mida lootis, millele mõtles või millest unistas — ta ei rääkinud seda, ja sina ei mõistnud seda pärida, kuigi te vikateid luisates seisite lähestikku. Ta ainukeseks nähtavaks mureks olid lilled, mis võisid närtsida suvekuumuses, kui neid küllaldaselt ei kasteta.
- "Taat, ärge siis unustage lilli!" see oli viimane lause, mis sa tema huultelt kuulsid, kui üle niidetud heinamaa kodu poole tulema hakkasid. Mure lillede pärast ajaski vist teda sel saatuslikul päeval koju tulema, lillede pärast sattus ta püssikuuli ette, mis oli määratud metsavennale. Ehk peeti tedagi metsavennaks, teda, sinu hellahingelist poega, keda sa polnud õpetanud kärbestki tapma.
- Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga bandiidi isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)
- Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46
- Kuul oli täkkinud ema kõrvalt seina ja kukkunud Alpiuse jalgade ette. Alpius läks tuppa llbi juurde. Mida nad omavahel rääkisid, seda me ei kuulnud. Hiljem, kui Alpius emaga silm-silma vastu seati, tunnistas ta midagi niisugust...
- Alpius: Kurat, ma ei saa seda naist tappa...
- : Käkk! Sitaratas oled! Teen selle töö ise ära!
- Alpius: Oota, ma tunnen teda... See tüdruk oleks äärepealt mu ristitütar olnud, aga mul oli sel päeval pulmas mängimine... Saad aru? Ja praegu, praegu on Senni rase... Vahib mulle otse silma. Ei palu ega nuta. Ainult vahib... Ja tüdruk karjub...
- Ilp: Ah, lase raisk elab! (lk 19-20)
- Helle Laas, "Ajarefrään", 1990