Muusikakriitik

Proosa

Uno Naissoo ei sallinud ükskõiksust ega käegalöömist. Sageli haaras ta ise sule selgitamaks ajakirjanduse veergudel muusikahariduse vajalikkust, analüüsides hea sõbrana kolleegide ja noorte muusikute tugevaid ning nõrku külgi. Raadio- ja televisioonisaadetes oodati teda kui mahlaka sõnaga objektiivset muusikakommentaatorit. (lk 11)
- Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984

Kontserdielu kipub inimene vabatahtlikult arvustama ainult ühel patoloogilisel põhjusel: ebanormaalse huvi ja lausa kirgliku armastuse korral muusika vastu. Klassikaraadio toimetajana saan tihti kirju ja kõnesid nii muusikutelt kui ka kuulajatelt, kes arvavad teisiti.
Olen ka ise selle vea teinud ja kriitikakuradile sõrme andnud. Sõpru ma sellega võita ei lootnudki, aga keegi peab ka seda tänamatut tööd tegema. Eks loomeinimene peabki olema emotsionaalne ja aus kriitik on muusikute seltskonnas alati olnud pigem persona non grata.
Viimasel ajal tundub, et kriitikuid vihatakse üha kirglikumalt. Seda võib muidugi seletada teatava nihkega kriitikainstitutsiooni positsioonis. Kui eelmise sajandi viimastel kümnenditel seisis arvustaja pigem muusiku poolel ja eeskätt tõlkis kõrge kunsti publikule arusaadavasse keelde, siis uus kriitikute põlvkond on üle jooksnud tarbijakaitse boksi. Akadeemilise hariduse puudumine ei ole piinlik ja oma isiku sissetoomine ei tundu odava egotrip'ina. Kapitali kogub ausus, julgus kõva häälega teatada, kui kuulus kuningas on alasti. Tabav sõnastus ei ole sageli kuigi pieteeditundeline. Selge see, et kriitika objektides tekitavad uuskriitikud nördimust ja viha.
Pole ime, et mõnigi kriitik viskab pärast pahaaimamatut debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorarisumma kokku ei ole piisavalt kaalukad, et taluda sildistamist ja pimedat viha.
- Anne Prommik, "Muidu kena inimene, aga kriitik" Sirp, 24.03.2017