Näugumine
Proosa
muuda- [Pille:] Tõtt-öelda algas kõik sellest, et ma kuulsin või lugesin kusagilt, et loomad, kui nad (paariti või grupis) häälitsevad — näiteks on mingid niinimetatud kutse- või hoiatushäälitsused — ei oma häälitsemise käigus vähematki kavatsust mingit informatsiooni edasi anda. Nad häälitsevad niiöelda sponte sua. Nad ise ei teagi, et nad häälitsevad, et keegi neid häälitsusi kuuleb ja neist järeldusi teeb. Ja neid järeldusi teevadki ainult inimesed. Teised loomad ei järelda, vaid käivituvad neist häälitsusist. Vulgaarselt: need hääled käivitavad nende reflekse nii, nagu toit käivitab nende peristaltikat. See on muidugi metafoor, vulgaarne metafoor. Teisest aspektist võib lihtsalt öelda, et loomad ei abstraheeri. Kuid see aspekt meid ei huvita. Meid huvitab ainult selle aspekti deduktsioon: need, kes ei abstraheeri, ei lähe oma indiviidist kunagi nii kaugele, et see lõheneks. Me eeldame, et loomad ei ole lõhenenud indiviidid, me muidugi ainult eeldame, me ei vannu seda. Ja nende indiviidiline monoliteet väljendub just näiteks selles, et kui üks kass ütleb näu, siis teine kass ei ütle näu esimese näu peale, vaid see esimene näu on teises kassis käivitanud mingi protsessi, ja see protsess (mitte esimene näu) sunnib teda omaltpoolt ütlema näu. Sel teel ei lahku nad kunagi iseenesest, ja nende näud ei võõrandu neist kunagi ega saa need näud (kui denotaadid) omavahel ka kokku, kuid selle eest saavad kokku kassid (kui subjektid) ise. (lk 17)
- "Naiste soiud pälvivad teie tähelepanu sama vähe kui kasside näugumised ja naised sama vähe kui kassid — või niisama palju," ja ta viipas patjadel magavate kassipoegade suunas. "Sest neid, kes eitavad kasside armsust, pole kuigi palju. Ainult kuigi paljud ei pea heaks tooniks oma vastavat suhtumist paljastada." Pille naeratas Oskarile. Oskar punastas ja ütles: "Ja õigesti teevad." (lk 17)
- [Pille:] Novell on metafoor. Semiootiline kirjandus on ainult semiootiline kirjandus, ei midagi muud. Ei midagi muud kui tema ise, ehe ja ühene abstraktsioon — koosnemas sõnadest, ja üksnes sõnadest. Ma tahan jääda näude juurde, veelgi enam, ma tahan jõuda tagasi selleni, mis sunnib näuguma. (lk 17-18)
- Ann Must, "Oskar ja Anna. Triameron" jutukogus "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 7-23
- Näuguma on kassid õppinud pigem inimese jaoks, et meiega suhelda.
- Kertu Kivirand, intervjuu: Krista Taim, "Loomaarst: kass on väikekiskja, looduse väike tapamasin" ERR/Vikerraadio "Huvitaja", 04.01.2024
Luule
muudaKasside manöövrid, kasside manöövrid
kruusaaukudes lombistes.
Millised küll istuvad rahuröövlid
neis masinais kahelambistes?
Tasa, et endilgi võimatu kuulda,
pehmelt, ühtlaselt vappudes
nad hargnevad luhtadel igasse suunda,
ei takerdu kassitappudes.
Invasioon! Ja kräunu ja näugu
hoovid korraga täis!
- Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 95