Odette Kirss

Odette Kirss (sündinud 26. jaanuaril 1934 Rakveres) on eesti muuseumitöötaja ja koduloolane.

"Rakvere lood ja legendid"

Odette Kirss, "Rakvere lood ja legendid", 2004.

• Ajalugu ei ole siiski ainult faktide ja sündmuste jada, sõdade ja rahuaja vaheldumine, võimukandjate elu ning nende antud seaduste-korralduste rakendamine. Ajalugu on samas — aga võib-olla, et just eelkõige — tavaliste inimeste elu, nende igapäevane töö, nende rõõmud ja mured. Ajalugu koosneb nende lugudest. (lk 7)
• "Rakvere lood ja legendid" püüabki anda pildi Rakvere elust läbi kohalike inimeste, olgu need siis kaupmehed või käsitöölised, aadlikud, ametnikud, haritlased, lihttöölised või lõbunaised. Kõik nad kokku on rakverelased. Nende pandud on kohanimed, nende ehitatud on majad, nende peetud käsitöökojad ja poed, rajatud koolid ja seltsid. Nemad ön andnud oma linnale näo ja sisu. (lk 7)
• Et Rakvere ordulinnus purustati juba neli aastasada tagasi ja pärast 1605. aastat pole seda enam kindlusena kasutatud, ei ole rahvasuus säilinud lugusid ei suurest ja tugevast kivilinnusest endast ega seal elanud rüütlitest ja preestritest, isegi mitte ordufoogtist, kes pidi ometi olema üks tähtis isik kogu Läane-Virus, Rakverest rääkimata. Küllap on kõige vanemad rahvajutud läinud kaduma seoses kohaliku rahva hävinguga suurtes sõdades. Uued inimesed, terved uued põlvkonnad nägid aastasadade vältel vaid linnusevaremeid ja mõisale kuuluvat Vallimäge. (lk 9)
• Teine käik avastatud omal ajal mõisa valitsejamaja (Kreutzwaldi 2) vundamendikraavi kaevates. Kõnealuse käigu kohta arvati, et see ühendas kunagi kloostrit linnusega. Käiku mööda kloostri suunas liikudes jõutud suurte ja tugevate tammepuust vaatideni- Sellega said kinnitust senised rahvapärimused Rakvere kloostri lõbu- ja napsilembestest munkadest, sest mis need vaadid ikka muud olla võisid kui kloostri veinikeldri tagavarad. Mõisnik lasknud käigu koos vaatidega otsekohe kinni ajada. (lk 10)
• Rakvere linnuse maa-alused käigud viinud välja kogum Haljala kirikusse, Toolse linnusesse, Porkunisse ja Vao mõisa. Viimane käik olnud lausa neljahobuse tõllaga sõidetav ning avastatud sus, kui see Kiltsi mõisa põllul sisse varises ja võiv lagedale tuli. Taolisi võlve on Rakvere Muuseumi töötajad käinud paljude aastate vältel päris mitmel pool vaatamas, sest ikka ja jälle on toodud muuseumisse sõna leitud käigu suust ja ikka on need viinud ükskõik kust kandist Rakvere linnuse suunas. Kõik need on aga siiski osutunud üksnes sissevarisenud kartulikeldriteks. (lk 11-13)
• Kõige pikemast maa-alusest käigust anti kuulda otse linnuse hoovis 1959. ja 1960. aasta suvel, mil muuseum tegi seal arheoloogilisi kaevamisi. Kaevamistel töötas öövahina üks hea suuvärgi ja veel parema fantaasiaga vanem mees. Istudes õhtuti kaevandi kaldal, armastas ta uudishimulikele jalutajaile lugusid pajatada. Iga õhtul rääkis ta uutest põnevatest leidudest, mis kaevamistel saadud. Üks väärtuslikumaid leide, mida vahimees kirjeldas, oli suur ja täiesti tervena säilinud mõõk. Tegelikult tuli neil kaevamistel välja peamiselt vaid keraamika katkeid, suurel hulgal roostes raudnaelu ja muud taolist. Väga väärtuslikke ja täiesti terveid esemeid leiti vaid üksikuid, kuna kaevand oli sattunud kunagise linnusemüüri taha, mida hiljem, kui majandushoovi lõuna suunas laiendati, mitme meetri sügavuselt täideti. Eriti põnev oli kaevandivalvuri jutustus sellest, kuidas ta noore poisina käinud linnuse maa-alust käiku pidi nii pikalt, et jõudnud välja mere all — lained kohisenud pea kohal. Ju see käik ikka Soome viis.

Nii need rahvajutud tekivad. (lk 13)

• Teine kord jalutanud linnusevaremeis üks naine, näinud keldriust ja läinud sisse. Ruumis olnud keset tuba laud, millel põlenud küünal. Laua taga istunud kaks meest, üks neist kirjutanud midagi. Nurgas seisnud veel kolmaski mees, labidas käes, ja seal põlenud tuli. Mehed küsinud, mida naine keldris otsib. Naine vastanud, et sattunud sinna päris juhuslikult. Selle peale öelnud mehed, et mingu ta nüüd rahus minema ja ärgu rääkigu kellelegi, mida nägi. Labidaga mees käskinud naisel põlle üles tõsta ja visanud selle hõberahasid täis. Naist uksest välja saates korranud rahakinkija veel: "Ole mõistlik ja pea suu!" (lk 15)
• Üks kaupmehesell roninud kord Vallimäel kõrgele linnusemüürile ja pole sealt enam alla saanud. Müüril elavad vaimud söötnud teda heade toitudega ja uinutanud magama. Nõnda pidanud vaimud selli kolm ööd-päeva kinni. (lk 17)
• Kui 16. sajandi alguses ehitati Rakverre kloostrit, toodi paekivi Paatna paemurrust. Teel Rakvere poole olevat paekivi valju häälega nutnud. Hiljem arvati, et küllap aimasid paekivid ette oma kurba elusaatust — kloostrimüürides said nad ju püsida vaid umbkaudu 50 aastat, siis lammutasid Vene väed kloostri ning kivid veeti Vallimäele linnuse ringmüüri tarvis.

Paatna mahajäetud paeaukudest kostnud haledat nuttu veel 20. sajandilgi. (lk 19)

• Rakvere kloostri olnud oma jahuveski. Möldriks pandud alad kõige patusem munk. Kõige patusemaks arvatud aga see kloostrielanik, kellel kasvanud kõige lühema ajajooksul kõige pikem lõuahabe. (lk 19)
• Rakveres olnud kord mõisahärra, kel oli kombeks oma taluinimeste laste sünni korral isasid meeles pidada. Kui sündis poeg, sai mõisa kutsutud isa kiita: "Oled ikka viks mees, muretsed mul töömehe juurde." Härra andnud mehele vaka linnaseid ja 10 toopi viina ristseteks. Kui sündis tütar, saanud isa piitsaga nahutada: "Ma tahan sulle näidata, või sina teed mul valda litasid juurde!" Pärast keretäit antud aga mehele siiski pool vakka linnaseid ja 5 toopi viina ristseteks. (lk 21)
• Mõisa lambakari oli suur ja ilus, kõik puha valge krussis karvaga Saksamaa lambad. Kolm lambapoissi käisid nendega Vallimäel katjas, talvel söötsid aga lambaid suures lambalaudas. Lambalaut paiknes Vallimäe taga, selle müüridele ehitas Rakvere teedevalitsus hiljem oma kontori-ja laohoone.

Lambapoiste ülemuseks oli lambasihver. Kui käis lammaste niitmine, oli sellega ametis kümme naist ja sihver valvas juures, et töö oleks korralik ja villa ei varastataks. 19. ja 20. sajandi vahetusel oli sihvriks üks sakslanna, kes eesti keelt eriti hästi ei mõistnud. Lambaniitjail olid väikesed riidekotid peidus seeliku all jalgade vahel. Kui sihver villavargust nägi, öelnud ta ikka: "Naine, ära vara villa!" Aga ega see lugenud midagi. Ikka varastati. (lk 23)