Pagariäri

Proosa

• Külgukse avanud, jäi ta silmitsema allkorrusel paiknevat Ranna tänava poodi. See ajas talle miskipärast hirmu nahka. Kes teab, millised pahatahtlikud olendid seal luurata võivad... Ta väristas korraks õlgu. Seejärel taipas ta, et tegu on vaid pagarikojaga, sest tundis ära ahju piirjooned. Äri oli tõenäoliselt pankrotti läinud pärast seda, kui sai selgeks, et Edela-lnglismaa ilusate väikeste rannikulinnakeste hierarhias, mida vorstipirukat mugides külastada sooviti, paiknes Mount Polbearne nii umbes viie tuhandendal kohal ning turistid läksid närvi, kui vesi teetammi üle ujutas ja saarel pikemat aega peatuda tuli. (lk 39)
• Tõsiasi, et ta küpsetab, oli niigi selge, sest sadamaesisel levis saialõhn. Tarnie oli tasakesi küsinud, kas ta juhul, kui kõigi kaluripaatide meeskonnad oma panuse annavad ja talle iga nädal veidi raha pakuvad, oleks nõus neile võileibu tegema. Sest Gilliani omad neile ei maitsenud ning, olles mehed, ei saanud nad seda ka ise teha. Loomulikult olid Polly saiapätsid müügil ka Murieli poes ning ühel õhtul, just siis, kui ta valmistus majast lahkuma, hiilis vargsi mööda üks mees, kes küsis: "Hei, teie vist olete see saianaine?"

Kohtumine toimus tänavalaterna all ning üdini kohkunud Polly võpatas.

"Hm, mis siis, kui olengi?" küsis ta ebalevalt vastu.

"Ma sain paar tükki Murielilt. Mina olen Jim Baker, postkontori omanik."

"Või nii!" sõnas Polly. Talle tuli mõte, et võiks lasta endale saata mõned uued küpsetusvormid. Neist võiks abi olla.

Ja nii saigi tema väike äri alguse, täiesti ebaseaduslikult. Igal õhtul valmistas ta ette erinevates kombinatsioonides suured saiakogused: lihtne valge sai poistele, kes ei tahtnud proovida midagi uut: teine väheste mooniseemnetega; järgmine mee ja rosinatega, mis röstituna, peal õhuke kiht kohalikku kollast võid, maitses jumalikult. Hommikul kiirustas ta saiu laiali jagama ja võttis vastu väikesed rahasummad, sest seda piskut oli talle hädasti tarvis. Ning mure teistele töökohtadele kandideerimise või tuleviku pärast muutus aina väiksemaks. (lk 98)

• Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021

Luule

Siin taluõuel laua ääres ununevad maised kannatused ja alpused.
Kirjastaja kannab hästi hoolt kirjaniku maiste vajaduste eest. WSOY
maksab iga kuu korrapäraselt tasu. Sarkia võib kohalikku pagariärisse
sisse astuda ja valida mõne tassikoogi oma lemmikute seast.
Vähe usutav, et ta Sysmä elanikega energiliselt lävima hakkaks,
kuid üksindus võib ka võimatu võimalikuks teha.

• Rita Dahl, "Kaarlo Sarkia", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 57