Peterhofi kulgev tee viib mööda Soome lahe rannikut. Suvised maastikud olid uskumatult kaunid. Mere pool küljes kerkivad tohutu suured lehisemetsad, mille rüpes peitub peterburilaste suvilaid ja villasid. Kui keerasin auto sellele teele, tundus, nagu viiks see kuhugi muinasmaale. Aastasadu on neid teid mööda sõitnud keiserlikud tõllad. Nüüd põristasid mööda liivast maanteed autod nagu hiigelsitikad. Meie taga kerkis vägev tolmupilv.
Ja siis olime päral. Õhku pargis täitis purskkaevude kohin ja sulin. Kogu lopsakusele ja küllusele kontrastiks olid merre suubuvad noolsirged kanalid. Kuid nendegi veepinnal panid päikesekiired helkima suvise rõõmupillerkaari. (lk 34)
Meiega ühel ajal saabus Peterhofi veel teisigi tõldu. Mõtlesin endamisi, kas ka teiste külaliste meelest on lossi merepoolse sissekäigu eest avanev vaade nii võrratult kaunis: sajad skulptuurid purskkaevudega ja pargi kogu õiteküllus. See lummas mind iga kord. (lk 37)
Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996
