Raamatute põletamine

Raamatute põletamine on komme, mis hakkas levima pärast seda, kui savitahvlitele enam ei kirjutatud.

Püha Dominicus tuleproovi läbi viimas - tules hävivad üksnes kataride raamatud, samas kui katoliku õpetust järgivad raamatud leekidest üles tõusevad (Pedro Berruguete u. 1495).
'Räpase ja rämpskirjanduse' ("Schmutz- und Schundliteratur") põletamine Saksa DV-s 1955. aasta lastekaitsepäeva õhtul

DraamaRedigeeri

  • [Hassan:] See oli vaid eelmäng; seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.
    • Heinrich Heine, "Almansor", 1823, lk 148
    • näidendis viidatakse koraani põletamisele hispaanlaste vallutatud Granadas 1499./1500. aastal


ProosaRedigeeri

  • Mina isiklikult olen surmkindlalt raamatute põletamise vastu. Oma nurjatuse tõttu veel palju hullemgi toiming oli skandaalselt õõvastav saatus, mis sai osaks kloostriraamatukogudele meie jälestusväärselt korraldatud, ehkki üldiselt tululiku reformatsiooni käigus. Ahne aadelkond ja maaomanikest väikeaadel, kes krabas vana usu muistsete aluste järele, ei hoolinud karvavõrdki raamatuist, mille nad leidsid seinte äärde kuhjunult, ning kas tarvitasid need jälkideks otstarveteks koduses majapidamises või müüsid need laevatäite kaupa meretagustesse maadesse. Võib ju olla, et mungad - toredad lustlikud sellid - hoolisid rohkem oma kalatiikide sisust kui enda raamatukogude omast, kuid igal juhul jätsid nad raamatud omapäi saatuse hoolde, mitte ei pühkinud nendega saapaid ega müünud neid vanapaberi hinnaga. Peab olema väga kerglane loomus, et mitte kaotada enesevalitsust meie õndsa reformatsiooni asjus.