Seletamine

Proosa

• Inimene peab hull olema, kui ta tingimata õige olla tahab. Õige olemine sõltub suurel määral seletamisest. Mõistusega inimesest on saanud seletav olend. Isad seletavad lastele, naised meestele, lektorid kuulajatele, asjatundjad võhikutele, kolleegid kolleegidele, arstid haigetele, inimene oma hingele. Ikka — mis on selle tuum ja tolle juur, toimuva põhjus, millest, kuidas ja mispärast. Enamasti küll ühest kõrvast sisse, teisest välja. Hing tahab, mis tema tahab. Hingel on oma loomupärane teadmus. Tema, vaene lind, istub õnnetult seletuste kuhja otsas ega tea, kuhupoole lennata.
  • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 7

• "Hiired," ütles Lambet. "Valged hiired."

Ta laskis voodilina põrandale langeda. Kärbsed ruttasid seda ära kasutama. Lambet ei pööranud neile mingit tähelepanu ja seletas pikkamisi: "Mul on üks sõber, bioloog, kes töötab mingis laboris. Nad teevad seal katseid valgete hiirtega. Näiteks võtavad kaks hiirtegruppi, katsegrupile süüa ei anna, kontrollgruppi aga toidavad juustuga. Lõpuks jõudsid nad järeldusele, et kiiremini kasvavad alati kontrollgrupi loomad, antagu neile siis eesti, vene või hollandi juustu."

"Mis puutub siia hollandi juust!" kähvas Marta. "Meil on kärbsed, mitte valged hiired."

"Hiirtega saab kõike ära seletada," vastas Lambet ja jäi vait.

• Astrid Reinla, "Nõiaprotsess", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982, lk 20-21

• Inimeste tapmine oli tema töö ja ta tegi seda väga hästi.

Käesoleva operatsiooni tasu suhtes oli pisut irisemist kostnud, kuid nood neetud tingijad ei taibanud tegelikust tööst tuhkagi. Neile oli tulnud selgeks teha, mis on kaalul, kui ettevaatusabinõusid ei rakendata. Nad lasksid end veenda alles siis, kui Tony oli neile must-valgel selgeks teinud, et maa tulutoovaimaid narkootikumiveo marsruute — too, mis kulgeb läbi Cochise'i maakonna — on ohus. Pärast Tony selgitusi nägid nad probleemi Tony vaatevinklist lähtudes ega tõrkunud enam maksmast.

• J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 55

• Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna!
  • Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 25-26

• Olen osa võtnud konkurssidest, kus on välja tulnud, et teistele tunduvad need asjad väga keerulised. Teiste jaoks selgitama asudes jääd kusagile kinni. Mu enda jaoks on kõik väga selge ja loogiline. Ma näen asjade vahel palju seoseid ja see on mu viga. [---] See esitab teistele liiga suuri nõudmisi. Kui asjad on omavahel liiga läbi põimunud, siis pole nende käsitlemine lihtne.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021