Kui oid tagasi tuli, katsus moor kõigepealt oma luud-kondid järele. Kõik olid terved.
"Oli see küll alles õnnelik maandumine," rõõmustas moor ja hakkas oma kodinaid kokku korjama. Äkki kiljatas ta kohkunult:
"Kunksmoorike, sul ei ole enam tarkusehammast!"
Ta haaras luidrate kätega oma sasipeast kinni ja hakkas seda meeletult raputama. Tarkusehammas oli kadunud mis kadunud. Ju ta oli kukkudes lahti põrunud ja kruusa keskele pudenenud.
Moor pistis ulguma. Ta viskus kummuli maha ja hakkas pimedas käsikaudu ringi kobama. Hambasuurusi kivikesi oli liiva sees palju ja mitu korda mõtles Kunksmoor juba, et tal ongi kadunud tarkusehammas käes. Kui ta aga arvatava hamba suhu pistis, osutus see ikka lihtsaks kruusakiviks, mis kadunud kihva asemele põrmugi ei passinud.
Pikkamisi hakkas valgeks minema ja varsti pääsesid Kunksmoori silmad seletama. Nüüd sai ta kukkumise jälje järgi aru, et oli kogu aeg jalutsis liiva rehitsenud. Peaga oli ta kukkunud hoopis vastu nurgelist raudkivilahmakat. Ja oh õnne! Sealsamas kivi peal säras ka Kunksmoori kallis tarkusehammas. Kärmelt pistis Kunksmoor selle jälle oma kohale tagasi ja vaatas nüüd rõõmsas rahus ringi. (lk 10)