Proosa muuda

  • Pesta, triikida, pühkida, kapialustele tolmurullidele jälile jõuda - see surma peatamine on ühtlasi elu eitus, sest ainsa liigutusega aeg nii loob kui hävitab; perenaist puudutab vaid aja negatiivne aspekt. (Abielu, lk 308)


  • "Sa võid uurida mikroskoobiga mida tahes!" lubas Aili-tädi suuremeelselt. "See suurendab isegi juuksekarva sajakordseks!"
"Lahe!" imetles Sander. "Huvitav, mismoodi tolmurull sajakordsena välja näeb?"
"Tolmurull!" ohkis Aili-tädi ja volksutas silmi. "Loomulikult ei mõelnud ma, et sa sinna tolmurulle topid! Olgugi et siit majapidamisest pole neid kindlasti raske leida?"
"Oh, muidugi mitte!" ajas ema närviliselt naeratades tagasi, aga taipas siis oma viga.
"Tähendab... otse vastupidi... ON raske leida... Tolmurulle ei jätku Sandri mikroskoobi alla kohe kindlasti mitte." (lk 5-6)


  • Karin vaatas, kuidas üle lava heljus läbipaistev tolmurull. Teatrist oli hiljuti koondatud järjekordselt kaks eakat koristajat. Kuigi nad mäletasid veel peast 1951. aasta repertuaari ning olid olnud aastakümneid sellele kunstitemplile lojaalsed, ei taibanud ükski individualistliku põlvkonna noor lindistada nende mälestusi. Nii lava kui ka mälu olid nüüd korrastamata ja tolmurull heljus takistusi kohtamata kulisside vahele. Ülikoolis ettevõtluse aluseid õppides oli Karin kord kogemata eksinud uksega ning kuulnud mõne minuti sissejuhatust semiootikasse. Tänu sellele teadis Karin, et tolmurull ei ole enam tolmurull, vaid on kaotanud oma eraelulised kontuurid ning muutunud lavaliseks kujundiks. Karinil oli sellest ükskõik.