Kõige laiemas tähenduses on vabamüürlus moraali ja ühiskondliku eetika süsteem ning eluline filosoofia. Iseloomult lihtne ja põhimõtteline, rõhutab see inimarmastust selle laiemas tähenduses ning allutab materiaalse spirituaalsele, kuigi käsitleb elu praktilisest kogemusest lähtudes; see ei keskendu ühele sektile, vaid soovib neist kõigist tõde leida; see on moraalne, kuid mitte silmakirjalik; see tähtsustab tervet mõistust, mitte pühalikkust; see on tolerantne, kuid mitte kõikelubav; see otsib tõde, kuid ei defineeri seda; see põlgab teadmatust, kuid ei heida teadmatuid enda hulgast välja; see edendab haridust, kuid ei raja kindlat õppekava; see rõhutab poliitilist vabadust ja inimese väärikust, kuid ei suru peale oma platvormi ega propagandat; see usub elu ülevusse ja kasulikkusse; see on kombekas ja väldib sõjakust; see on mõõdukas, kõikehaarav ja lubab igal indiviidil luua ja väljendada arvamust, muu hulgas ka selle kohta, mis on õige ja väär vabamüürluses endas, ning kutsub üles selle arendamisele kaasa aitama. Vabamüürlus on vennaskond, kuhu kuuluvad täisealised moraalsed mehed, kes usuvad jumalasse ja saavad oma vaba tahte kohaselt loožides astmeid, mis kujutavad endast moraalisüsteemi, mis muudab nad küpsemaks ja õpetab neid teiste arvamust respekteerima, olema patriootiline, seadusekuulekas, mõõdukas igas asjas, aitama õnnetuid, oma vendi armastama ning ustavalt oma pühasid kohustusi täitma.
H. Paul Jeffers, "Vabamüürlased. Ülevaade maailma vanimast salaühingust", Tallinn: Tänapäev, 2007, lk 159–160
