Venus

See artikkel räägib vanarooma jumalannast; planeedi kohta loe artiklist Veenus.

Proosa

Sel vanal surnud kangelasel oli ainult üks tütar järel, iludus, kelle tõeliseks kirjeldamiseks piisab vaid sellest, et öelda, et ta oli naissoost vaste sellele üllale mehele, imeilus must Veenus meie noore Marsi kõrval, niisama võluv isiksus kui Oroonoko ja niisama voorusliku loomuga. Sadu valgeid mehi olen ma näinud tema järele ohkamas ja tuhat tõotust tema jalge ette jätmas, kõik asjata ja edutult, ning tema oli tõepoolest liiga hea kellelegi teisele jumaldamiseks kui omaenda rahva seast tulnud printsile.
- Aphra Behn, "Oroonoko", tlk Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 12

Mingem aga veel samm edasi, julgegem mõtelda hulljulge, andeksandmatu mõte lõpuni, et iludusejumalanna ise, et Knidose Aphrodite ehk Milo Venus alla astuks ja moodsas ülikonnas poole päeva paiku läbi Rüütli uulitsa jalutaks. Nüüdne juustemood on kasulik, kuid alles paari aasta eest poleks ta ilma võltsjuusteta end "friseerida võinud". Venuse juuksed on väikesed, sest Kreekamaal peeti suurt juuksekasvu metsikuse märgiks ja ainult menaadile kohaseks. Praegune mood maskeerib õla kogu kontuuri paljude rahutute nukkade abil, ta toonitab talje peenust, jala õrnust, kederluu eleganti väiksust. Venus on laiaõlaline, lamedarinnaline, talje ümbermõõt umbes 80 cm ja ainult veidi peenem õlgadest ja puusadest. Ta liigub aeglaselt pikasammulises rütmis ning hoiab end vähe ettepoole kumaras. Ja ma võin vanduda, et ta ei Jaurami ega Josseti juurest sündlikku saabast ei leidnud ja seks oma vanades sandaalides jalutab. - Kujutage ette Milo Venust, suurejoonelist, suureliikmelist, meie rokokoo-daamikeste hulgas! Kes annaks täna iluduseauhinda ta tüsedalõualisele, kõrgeninalisele näole, milt iga pikantsus puudub? Kes paneks teda täna üleüldse tähele?
- Helmi Neggo, "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 124-125

Nõiad ei hoolinud iialgi elementaarsest liiklusohutusest. Niipalju kui Lancre’i teedel liiklust oli, käis see ringiga ümber nende, või kui see võimalikuks ei osutunud, siis lihtsalt ootas, kuni nad eest ära läksid. Vanaema Weatherwax oli selle kindla teadmisega üles kasvanud; ainus põhjus, miks ta selle kindla teadmisega ei surnud, oli see, et Magrat, kelle refleksid olid märksa kiiremad, tiris ta kraavi.

See oli huvitav kraav. Seal elasid vingerdavad korgitseritaolised olevused, kes põlvnesid otseliinis olevustest, kes omakorda pärinesid ürgsest loomissupist. Igaüks, kes arvab, et kraavivesi on igav, oleks võinud veeta selles kraavis õpetliku pooltunni koos võimsamat sorti mikroskoobiga. Lisaks olid kraavivees veel nõgesed, ja nüüd ka Vanaema Weatherwax.

Raevust segasena rabeles ta taimede vahelt ülespoole ja tõusis kraavist nagu Venus Anadyomene, ainult et vanem ja palju vetikasem.

Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 160

Luule

Oh, ilus on Venus! Ta olekus
on armsust ja omapära.
Ta hääl on mahe kui lillelõhn
ja soe nagu päikese sära.

Nagu liblikas lillele laskudes
õiekarika ümber teeb ringe,
nii lendlema ümber ta roosisuu
suur ihaldus sunnib mu hinge.

Ta kaunist palet piirab juus
kui lainetav lokkidemeri.
Kui suured silmad sind vaatavad,
siis soontes seisma jääb veri.

Kui suured silmad sind vaatavad,
siis otsegu nool sind tabaks.
Ma ainult suure vaevaga
sain tema kütkest vabaks.

Heinrich Heine, "Tannhäuser" 2, tlk August Sang, rmt: "Laenatud laulud" II (1974), lk 107