Mingi aeg tagasi vaatasin draamateatris pilte, mis olid tehtud siis, kui ma sinna peale lavaka lõpetamist mängima läksin. Elustusid mälestused, kui kriitiline ma enda suhtes peegli ees seistes olin: see on halvasti ja too võiks olla parem.
40aastaselt vaatasin fotosid ja mõtlesin: issand, kui ilus noor inimene, täiuslik, andekas. Aga millised valud, hirmud, kannatused ja kahtlused! Palju selles kõiges oli üldse minu enda mõtteid ... Need olid pereliikmete ja vanema generatsiooni hirmud ja eelarvamused. Nüüdki üritab vahel mõni selline minu pähe lipsata, aga ma püüan ta kinni. Kõik on ju kõige paremas korras.
