Kleer Maibaum-Vihmar

Eesti näitleja

Kleer Maibaum-Vihmar (sündinud 28. augustil 1972 Kohtla-Järvel) on eesti näitleja.

Intervjuud muuda

  • Mina kui joogaõpetaja olen kuulnud veel sellist lauset, et abielu on jooga kõige kõrgem vorm. Et seal kaine püsida, hoida oma meel tugev ja tasakaalus – see on kõige kõrgem pilotaaž!
  • Kui ikka naine ütleb ei, siis ta ütleb ei. Mehi saab veel kuidagi manipuleerida, ümber sõrme keerata, aga naistega vist nii ei käi.


  • Olen terve elu otsinud turvatunnet. Mulle on väga oluline meeste tunnustus. Olen ilmselt väga õrnas eas saanud kriitika osaliseks ja see ei ole mulle hästi mõjunud.
  • Mingi aeg tagasi vaatasin draamateatris pilte, mis olid tehtud siis, kui ma sinna peale lavaka lõpetamist mängima läksin. Elustusid mälestused, kui kriitiline ma enda suhtes peegli ees seistes olin: see on halvasti ja too võiks olla parem.
40aastaselt vaatasin fotosid ja mõtlesin: issand, kui ilus noor inimene, täiuslik, andekas. Aga millised valud, hirmud, kannatused ja kahtlused! Palju selles kõiges oli üldse minu enda mõtteid ... Need olid pereliikmete ja vanema generatsiooni hirmud ja eelarvamused. Nüüdki üritab vahel mõni selline minu pähe lipsata, aga ma püüan ta kinni. Kõik on ju kõige paremas korras.
  • [Osalemisest sarjas "Kodu keset linna":] Mingi osa minust tahtis olla nähtamatu. Ühest küljest ihkad näitlejana väga tähelepanu, teisest aga häbened. Seriaaliga on täiesti võimatu olla nähtamatu. Ma isegi ei vaadanud tükk aega televiisorit ega vaadanud neid seeriaid. Mingil hetkel hakkasid lapsed mulle tänaval järele jooksma ja väljaanded intervjuusid tegema. Keegi märkis võtetel, et sa pead arvestama, et oled avaliku elu tegelane ja sul pole enam privaatsust.
  • [Telesarjast ja teatritööst:] Võtted iseenesest pole rasked, aga neil on oma spetsiifika. Laval läbiva rolli esitamine nõuab palju rohkem jõudu, energiat ja vastupidavust.
  • Kuulsus ei ole minu eesmärk. Kui vaja, leiab Tallinna publik mu siit üles. Pärnu ei ole Tallinnast väga kaugel. Teen seda tööd iseendale keskendudes ja mul oleks väga raske, kui peaksin kogu aeg mõtlema, mida inimesed minust arvavad.


  • Olen oma poja poolt kogenud sügavat austust ja armastust. Tüdrukud võtavad mind kui omasugust, aga tema jaoks olen ma Ema ja Naine. See meeldib mulle.
  • Kokkulepete sõlmimine ei meeldi mulle väga. Pean neist kinni, võib-olla sellepärast ei meeldigi? Mu loomuses on see, et ärkan hommikul üles ja mõtlen alles siis välja, mis ma päevaga peale hakkan. Plaanid ajavad mind pingesse.
  • Aga mida see tähendab, et sa oled tubli? Tihti seda, et püüad meeldida mingile inimesele, püüad sobituda pilti, olla paindlik – see pole iseenesest halb, aga olen aru saanud, et sageli juhtub see, et mida rohkem end alla surud, seda tublim sa justkui oled.
  • Pärast seda, kui õppisin joogaõpetajaks, on mul täiesti võimatu kellelegi alluda. Sellepärast ei saa ma ka enam väga öelda, et näitlemine mulle meeldib. Tean, et mul on anne – ja et võiksin teha hoopis rohkem, kui ma praegu teen. Võiksin laulda, võiksin tantsida, sest ka need anded on mul olemas, aga mul pole julgust, et olla ise enda lavastaja, miski hoiab mind veel tagasi. Võib-olla see, et mul on ka teistsugune anne, inimeste aitamise ja tervendamise anne, mis on tähtsamgi? Ja laste sünnitamise anne – see tundub mulle üldse kõige toredam.
  • Viimasel paaril aastal istusin ainult oma toas ja tegin hommikust õhtuni joogat. Aga see oli oluline periood, sest kui sa ennast ei mõista, siis ei mõista sa mitte kedagi.
  • Ma näen oma vanema tüdruku pealt, et õppimine on tema jaoks fun – neil ei ole hindeid, ei ole survet... Mäletan, et kui panin ta Waldorfi kooli, siis tehti mu ümber nalja, et "need lapsed oskavad ju ainult kududa ja heegeldada, aga mitte lugeda". No ma ei tea, mu lapsed on lugemise küll ära õppinud – lihtsalt omal ajal. Ja lugemine polegi midagi, mida laps peaks oskama, kui ta on 6 või 7. Tema oma loovus võib kannatada selle all, kui võtab vastu kellegi teise välja mõeldud infot.

Välislingid muuda