Kui ma olen laval või kaamera ees, ei saa keegi peale lavastaja mulle käske jagada, sest ma tean instinktiivselt, mida teha, ja enda arvates ka, kuidas seda teha. Aga kui keegi minu eraelus küsib: "Kas sa tahad seda tuba või toda teist tuba?", siis mind ei huvita. Või: "Kas sa tahaksid kala või liha?" Ma ei tea. Minu jaoks pole see oluline. Vali sina minu eest.
Mehed muudavad naised abituks, otsustades ja öeldes neile, mida teha. Mehed minu elus õpetasid mind sõltuma, alustades isast ja pärast seda onu Ottost, kes ei tahtnud, et minust näitlejanna saaks, ja siis Petter juba enne meie kihlumist – mitte et see Petteri süü oleks olnud. Mina olin see, kes neil algusaegadel temalt nõu ja abi küsis. (lk 50-51)
Ingrid Bergman, Alan Burgess, "Ingrid Bergman: my story", New York: Delacorte Press, 1980.