Huvitav oli vaadelda, mis on need tüüpsituatsioonid ja ruumid, kuhu naiskunstnikud naisi asetavad. Kõige enam on aga jäänud domineerima mulje, et naiskunstnike loomingus ei ole naine idealiseeritud, vaid väga vahetu ja oma olemuselt aus. Naine ei kehasta nende jaoks müütilist Venust või pühakustMaarjat. Kui modernistlikus kunstimaailmas ja meeskunstnike loomingus liigub naisfiguur teljel "mütoloogilise armastuse kehastus – rõhutatud erootilisus/seksuaalsus" (seda juba alates näiteks Gustave Courbet' ja Édouard Manet' loomingust kuni Eduard Wiiraltini), siis naiskunstnikud ei astu n-ö servale, äärealadele. Naist kujutades on nad püsinud meeskunstnikega võrreldes järjepidevamalt ja märgatavalt rahulikumal meelel telje keskpunktis.
