Rebashein

Proosa

• Koidikul lahkub naine kikivarvul toast, libistab jalad puukingadesse ja läheb alla aeda vaatama amarantade puhkemist, mis talle juba aastaid lõbu on pakkunud. Lillest, mis avaneb ja sulgub otse­ kui hingates, ei tüdine ta kunagi. Ta kastab roosasid hortensiaid, kuhjab nende juurte ümber kive, kõplab pisut metsmaasikate ümb­rust. Nood on iseendast lausa ime. Nad on end igasse kanti laiali ajanud, käimisel takerduvad jalad nende igal pool väänlevaisse väätidesse — tõeline orashein, aga mäherdused maasikad! Pojengid lähevad lopsakamaks, liiliad hakkavad lõhnama, see on hea märk, ja mandlipuu on peaaegu nuppus. (lk 8)
  • Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984