Annetus

Proosa

• Kuningale teeb muret munkade olukord. Nagu bikhud, nagu puupaljad kerjused, peavad nad lootma ainult ilmalike budistide annetustele, ja neil on õnne, kui kuningas nende heaks midagi ära teeb. Mis aga juhtuks siis, kui võõrad uuesti maale tungivad? Elara oli olnud eeskujulik oma leplikkuses võõra usu vastu. Kes kaitseb munki tulevase tagakiusamise eest? Kuningas teeb mungad sõltumatuks. Ta pakub ordule selle ülalpidamiseks suuri maavaldusi koos külade ja paisjärvedega. Üks munk poleks iial tohtinud neid annetusi vastu võtta, sest sel juhul oleks ta eksinud absoluutse omandist loobumise tõotuse vastu. Mungakogudust tervikuna aga ei vaeva mingid südametunnistuse piinad. Mungad võtavad annetuse vastu. (lk 52)
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973

• "Tohutult palju on vanaaegseid asju," leidis Sammalhabe. "Nähtavasti on siin koos päris mitme harakapõlvkonna saak."

"Igatahes," noogutas Kingpool. "Ja vanaaegsete asjade omanikud pole arvatavasti üldse enam elus. Mina küll ette ei kujuta, kuidas Muhv kogu selle kraami mõtleb õigetele omanikkudele kätte toimetada."

"Kerge see muidugi ei ole," nõustus Muhv.

Ning seepeale ütles Sammalhabe:

"Aga kuidas oleks muuseumiga, mu sõbrad? Kui me varanduse mõnele muuseumile üle annaksime?"

"Oh taevas!" hüüatas Muhv. "See on ju minu ammune unistus - mõnele muuseumile omanimeline annetus teha!"

"Ka mina pole muuseumi vastu," ütles Kingpool. "Ainult et meil tuleks vist ajaloolise väärtusega asjad teiste hulgast välja valida. Me ei hakka ju ometi nööpe või kompvekipabereid muuseumile pakkuma."

Kuid Sammalhabe oli teistsugusel arvamusel.

"Muuseumile tuleb siiski üle anda kogu tervik," ütles ta. "Ja mitte ajaloo-, vaid hoopiski loodusteaduse muuseumile. Ajaloomuuseumides on igasugust vana kraami nagunii küll ja küll. Aga loodusteaduse muuseumis oleks see haruldane ja väga väärtuslik väljapanek - ühe harakasuguvõsa poolt varastatud asjad." (lk 146)

• Lauale kuhjatud kraami vaadates hakkas juhataja suurest rõõmust lausa poisikeselikult hüppama.

"Oh kullakesed!" hüüdis ta. "Nüüd olen ma küll niisama hästi kui valmis doktor!"

Ning märganud, et naksitrallid temast päris hästi aru ei saa, selgitas ta samas:

"Muidugi panen ma kõik need asjad muuseumis välja. Kuid peale selle on neil veel eriline tähendus minu jaoks isiklikult. Või õigemini kogu meie linnuteaduse jaoks. Ma olen nimelt linnuteadlane, mu pisikesed, ja kirjutan doktoritööd! Ning kas teate, mis on mu doktoritöö teema? "Mõningatest harakate iseäralikest harjumustest." Nüüd te ehk mõistate, mida teie annetus mulle tähendab?"

Naksitrallid noogutasid aupaklikult.

"Niisiis," ütles juhataja naeratades. "Ma palun teid tingimata tulla minu doktoritöö kaitsmisele ja osa võtta sellele järgnevast peost. Sinna ei peaks nüüd enam kaua aega minema." (lk 190)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984