Betty Rowlands

Suurbritannia kirjanik

Betty Rowlands (6. oktoober 1923, Letchworth Garden City, Hertfordshire, Suurbritannia - 29. juuli 2020, Bristol, Gloucestershire, Suurbritannia) oli briti kirjanik.

"Mõrv Viirpuu villas"Redigeeri

Betty Rowlands, "Mõrv Viirpuu villas", tlk Piret Lemetti, 2019.


  • [Kirikuõpetaja:] "Ahaa!" Mehe naeratus muutus suisa ulakaks. "Väike proua Parkin pole ainult kena näolapi omanik!" Melissa märkas silmanurgast, kuidas Irise suu põlglikult kõverdus. "Ta teab, et ma olen kõiki teie raamatuid lugenud, nii et ta ei suutnud ära oodata, millal saab sellest mulle rääkida. Ma kardan küll," tunnistas mees ja nägi korraga niimoodi välja, nagu oleks ta lauluraamatu vahele peidetud koomiksiga vahele jäänud, "et ma võtan neid raamatukogust... Ma tahaksin neid väga osta, aga... asjalood on sedasi," mees tasandas hääle vandeseltslaslikuks sosinaks, "et mu naine ei kiida sedalaadi asju heaks, niisiis loodetavasti varjate mu väikest salapahet!"
"Pole midagi," lohutas Melinda reipalt. "Meil on nüüd laenutushüvitis, niisiis on see nii või teisiti vesi minu veskile!" (lk 41)
  • "Ma olen taktitunne ise!" kinnitas Melissa. Tema meelest oli kirikuõpetaja võluv tegelane, kelle lausa pidi raamatusse sisse kirjutama. Lihtne ja eluvõõras külavikaar, kel on salajane nõrkus krimiromaanide vastu, mässitakse unises maakoguduses aset leidvasse mõrvajuhtumisse ja järgnevasse kaosesse. (lk 44)
  • Küla asus orutipus. Kivimajad klammerdusid ebakorrapäraste kihtide ja salkadena mäeküljele, mõjudes nii, nagu oleks need kohale toodud tõusulaine poolt, mis nad seejärel taandudes kuivale jättis. Majad kössitasid lähestikku, mõned kõrged ja kitsad, mõned kandilised ja laialivalguvad, ilma mingite reegliteta tekkinud tänavate ääres. Kohati hakkas pelutava nurga all mäkke ronivate kitsaste kõrvaltänavate ääres silma teine rida samasuguseid segasummasuvila stiilis ehitisi, mida eraldasid esimesest reast järsule kallakule rajatud astmelised aiad. Koore-jäätisekarva õied tantsisklesid tuules, kiviktaimlates andsid värvi lillakaspunased aubrieetad ja majakeste seintel haljendasid ronirooside ja metsviinapuu värsked erkrohelised võrsed. (lk 48)
  • "Pole tarvis peljata," ütles mees rahustava häälega. "Ta ei tee teile paha."
Melissa suutis vaevu karjatuse alla suruda. Talle meenus, et oli kusagilt kuulnud psühhopaatide kalduvusest iseendast kolmandas isikus mõelda ja rääkida, et end sel moel oma vägivallategudega kaasnevast vastutusest vabastada. Naine tundis, kuidas ta sees kõik külmaks tõmbus ja süda veel hullemini peksma hakkas. Ta heitis ahastava pilgu üle mehe õla. Ehk õnnestub tal, kui ta on piisavalt kärme, uksest välja lipsata, enne kui mees ta kinni krabab. Siis püüdis ta pilku kerge liikumine põranda läheduses. Mehe jalgade tagant piilus uudishimuliku ja sugugi mitte ebasõbraliku pilguga välja must koer, kelle keha oli peaaegu täielikult peremehe omaga varjatud. (lk 50)
  • Kell neli saabus kirikuõpetaja koos oma prouaga kogukonna uue liikme seltsis teed jooma. Proua Calloway oli abikaasast oluliselt lühem. Ta sirged hallid juuksed olid lühikeseks lõigatud ning langesid pikale kõhnale kaelale, naisel olid kitsad õlad, väga väikesed rinnad ja tugevad puusad - ta nägi välja otsekui ühe lisajalaga tšello, mõtles Melissa külalisel jakki seljast aidates. Naine lõhnas lavendlivee järele ning ta põskedel ja väikesel teraval ninal, mis oli kui liumägi raskete prillide jaoks, mida naine pidevalt paika tagasi lükkas, olid näha ebaühtlaselt nahale tupsutatud puudri tekitatud laigud. (lk 68)
  • Kirjanikud lähtusid oma kogemustest, täiendasid neid kujutlusvõime viljade ning mõnikord kentsakate või natuke jubedate üksikasjadega. See ju oligi kogu ilukirjanduse aluseks. (lk 73)
  • Päike paistis eelmisel ööl sadanud vihma järel soojalt. Aiad, niidud, hekid ja puud pakatasid värskusest. Peagi moodustavad metsasalud peaaegu ühtlaselt rohelise kollaaži, kuid praegu, neil paaril nõiduslikul kevadnädalal, meenutasid need kümnetes õrnades pooltoonides kujundatud ja peenelt tikitud gobelääni, mis puuokste sümmeetriat ilustas, kuid veel täielikult ei varjanud. (lk 89)
  • Kas tapja oli mõni kohalik mees - kindlasti oli see ju mees? Naisele tundus, otsekui puudutaks kellegi külm käsi ta selgroogu, kui ta endale ette kujutas, kuidas tüdruku säilmed olid kümme pikka kuud metsakõdu kihi ail lamanud, saades osaks pikast ja aeglasest lagunemise, kõdunemise ja mulda imendumise protsessist. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, kuni kunagi soojast ja elavast ihust jäävad alles vaid üksikud luud ja südant pööritama panevad riismed. (lk 104)
  • "Tead mis," ütles mees naise kannul elutuppa astudes, "sa ei sarnane sugugi tavaliste naissoost krimikirjanikega."
"Kui paljudega sa siis kohtunud oled?"
Mees muigas. "Ausalt öeldes oled sina esimene. Ma usun, et olen oma ettekujutuse vormimisel lähtunud Agatha Christie portreedest. Tema suutis endast alati kuidagi pelutava ja pjSUt nagu kurjakuulutava mulje jätta." (lk 107-108)
  • Melissa leidis end vahtimas tagurpidi painutatud ja üleni musta riietatud peata kogu. "Armas taevas!" hüüatas naine, "Mida sa ometi teed?"
"Kohe olen valmis sinuga suhtlema." Lühikese viivu järel tekkisid torsole käed ja jalad külge ning see veeres põrandale. "Ader," selgitas Iris pead kergitades. "Teeb vereringega imet. Hoiab selja sirge. Järgmisena tuleb tasakaalustamiseks kala." Naine heitis sügavalt ja häälekalt hingates selili. Seejärel tõmbas ta selja looka, kergitas lõuga lae poole, kuni toetus vaid pealaele, ning põimis käed rinnale kokku otsekui rüütel hauabareljeefil. Toimuvat tugitoolist silmitsenud Binkie volksas põrandale ja ronis rahulolevalt nurrudes naise kõhu peale.
"Lase jalga, Binkie!" soovitas Iris lihastki liigutamata heatahtlikult. Korraldust eirav Binkie andis kogu oma olekuga märku, et kavatseb paigale jääda. Melissa võttis kassi sülle ja tõstis tugitooli tagasi. (lk 139)
  • Sellest piisas, et Dick alustaks innukalt ülevaadet jahikorraldusest, mille Melissa leidis enda jaoks pisut tülgastava olevat. Juba ainuüksi nii paljude elusolendite kasvatamine üksnes selleks, et vapratel ja ilusatel oleks, mille pihta kõmmutada, oli halb; inimeste palkamine nende peidust välja ajamiseks ja neist lihtsate märklaudade tegemiseks oli vastuolus naise ettekujutusega ausast mängust ja ajas teda marru. (lk 146)
  • Hunnitu George’i etteaste oli jõudnud kesta viis minutit, kui naine otsustas, et tema eelistuseks on kindlalt Särtsakas Sam. Ta ei pruukinud teatud mõttes küll nii hästi varustatud olla, kuid tema esinemisele oli olnud omane mõningane nüansirikkus, mis ta pigem koopamehelikkusele mängiva rivaali puhul puudus. Samas paistis publiku hulgas olevat piisavalt vaatajaid, kes oleksid hea meelega lasknud endale kaikaga pähe anda. Isegi vaoshoitud Sharon ja Sue hüplesid istmetel üles ja alla. Melissa mõtles korraga Aubrey peale, kujutas endale ette, milline õudust ja tülgastust tulvil ilme ilmuks mehe näole, kui ta teada saaks, kus naine parasjagu viibib, ning ta pidi mõlemad käed naeru summutamiseks suu ette suruma. Kuna etteaste oli parasjagu lõppemas, pidasid ta naabrid naise lõbusust hoopis teistsuguseks emotsiooniks. (lk 225)