Mind tõmbavad ligi ellipsis, ütlemata jäetu, vihje, sõnaosav tahtlik vaikimine. Minu silmis on ütlematajäetul suur vägi: tihti soovin ma, et terve luuletus piirduks selle sõnavaraga. See sarnaneb nägematule: näiteks varemete väele, kahjustatud või lõpetamata kunstiteostele. Sellised teosed viitavad paratamatult laiemale kontekstile; nad jäävad kummitama, sest nad pole tervikud, ehkki terviklikkusele on vihjatud: vihjatakse teisele ajale, maailmale, milles nad olid terved või oleksid terved olnud. Pole olemas hetke, mil nende esimene kodu tunduks olevat muuseum.
