Vein

Vein on üldjuhul viinamarjamahla kääritamisel saadud alkohoolne jook kangusega üle 8 mahuprotsendi alkoholi. Mitmel pool maailmas tehakse veinilaadseid alkohoolseid jooke ka teistest süsivesikuid sisaldavatest produktidest, puuviljadest, riisist, meest jne. Euroopa Liidus on lubatud veiniks nimetada vaid viinamarjadest kääritatud jooki. Teistest algproduktidest joogid peavad olema märgitud kui puuviljavein, kokteil või "muu alkohoolne jook". Eestis tehakse puuviljaveini näiteks õuntest, sõstardest, pihlakatest, rabarberist ja isegi päevalillejuurtest. Viimastel aastatel on Eestis hakatud vähesel määral valmistama ka viinamarjaveini, mille kvaliteet ei küündi aga veel maailmas tunnustatud tasemeni. Euroopa kultuuriloos on veinil oluline sümbolväärtus mitmel põhjusel, eelkõige aga veini kasutamise tõttu kristliku armulaua kontekstis, kus ta sümboliseerib Kristuse verd.

• Kui õlut ja mõdu pruuliti kohapeal, siis veini tuli sisse vedada üle mere. See tegi veinist jõukama inimese joogi. Seda üllatavam on siiski Liivimaale sisse veetud veinide hulk, mida võib küll osaliselt seletada Venemaa naabrusega, kuhu seda võidi edasi vedada.
  • Marek Tamm "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust" Postimees, 5. juuni 2020

François Barraud, "Natüürmort veinikarahvini, leiva ja prillidega", u 1930

Veini valmistamine ja maitsmine (14. sajandi käsikirja 20. sajandi alguses lisatud miniatuur nn Hispaania Võltsijalt).

• Eesti joogikultuuris on viinamarjaveini lugu muudega võrreldes eriline: ei leidu ühtki teist jooki, millel puuduks kohalik valmistamistraditsioon ja mille tarbimine oleks nii vähene, ent kultuuriline tähendus ja tähtsus sedavõrd suur.
  • Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal" Tallinn: Argo, 2020, lk 77