Needus

Proosa

• "Needus," liikus sõna sosistamisi suust suhu ja külast külla. Ainult et ei teatud, kes needis ja miks, ega osatud ähvardavale hädale süüdlast leida. "Needus, hukatus ja nälg," halasid naised põuahallide põldude ääres või ammutades kuivama kippuvatest kaevudest mudasegast põhjavett, määrdunud lapsekäed seelikusabades kinni. Kes raatsis siis kallist vett näole või muidu ihule raisata, nüüd, mil taeva kalkus piiskagi lisa ei lubanud? (lk 16)
• Kehv mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hingetaga oligi ja lapike kehva maad ümber mustaks tahmunud suitsutare, ei muud midagi. Ega oleks Süvahavva rikas veskiomanik talle ilmapealgi oma ainukest tütart lubanud, aga tõmbajal tõmbaja õigus. Vaarvaarisade kombed, teadis Tõiv, kui poolminestanud tüdruk kaenlas minema ratsutas, Aage heledad juuksed kui pekslev pilv üle õla lehvimas.

Aga eks olnud tüdruk ise kui takjas Tõivus kinni, kui ta vennad Süvahavvält Tormasele tasuretkele tulid, lühikesed mõõgad vööl ja verehimu südames? Oli Tõivus kinni ega lasknud vennakseid ligigi, anus ja palus, nuttis ja needis, pikad juuksed sakris üle näo ja habraste tüdrukuõlgade.

Needsid siis vennadki, õe ära, õe ja kogu tema järeltuleva röövlitesoo seitsmendast põlvest saadik. Needsid ära ja läksid Võhandule tagasi, kadusid alla Süvahavvale nagu poleks neid Tormasel eales olnudki. Ei kuulnud noorik enam isast ega emast, ei vendadest ega vaarisast Süvahavva Uintistki, teadjast ja veetargast, nagu rahvas teda nimetas, justkui oleks Süvahavva nad neelanud või Võhandu ise uputanud.

See-eest tuli suur põud juba kevade hakul ja taevas oli kalkhall nagu ei iialgi varem. (lk 17)

• Aime Maripuu, "Võhandu, püha jõgi", rmt: Aime Maripuu, "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984