Felix Salten

Felix Salten (sünninimi Siegmund Salzmann; 6. september 1869, Pest, Ungari – 8. oktoober 1945, Zürich, Šveits) oli Austria-Ungari kirjanik ja kirjanduskriitik.

"Bambi"

Tsitaadid väljaandest: Felix Salten, "Bambi", tlk Eno Raud, 1965.

Tа tuli ilmale keset tihnnikut, ühes niisuguses väikeses peidulises metsatoas, mis näib olevat igale poole lahti, kuid on ometi igast küljest varjatud.

Seal oli üsna vähe ruumi, vaevalt tema ja ta ema jaoks.

Siin ta nüüd seisis, pea lontis, vankus kahtlaselt oma peenikestel jalgadel, vahtis häguste, mitte midagi nägevate ilmadega rumalalt enda ette, värises kangesti ja oli veel päris uimane. (lk 5)

Ümberringi kasvasid sarapuupuhmad, kontpuud, laukapuuvõsa ja noored leedrid. Kõrged vahtrad, pöökpuud ja tammed moodustasid tihniku kohal rohelise katuse, kõval tumepruunil mullal aga võrsusid sõnajalad, metsherned ja salvei. Üsna madalale maiadligi liibusid kannikesed, mis olid juba õitsenud, ja maasikad, mis parajasti õitsema hakkasid. Läbi tiheda lehestiku tungis varase päikese valgus nagu kuldne kedrus. Kogu mets kaikus mitmesugustest häältest, mis rõõmsa kirka lainena laiali laotusid. Peoleo hõiskas järelejätmatult, tuvid kudrutasid vahetpidamata, musträstad vilistasid, vindid sidistasid, tihased siutsusid. Sekka kostis metsnääride riiakat kisa, harakate naerukädinat ja faasanite metalset kragisevat kaagatamist. Mõnikord kostis rähni terav ja lühike juubeldushüüd üle kõigi teiste häälte. Pistriku hõige kõlas selgelt ja läbilõikavalt kõrgel puulatvade kohal ning lakkamatult oli kuulda vareste kraaksuvat koori. (lk 7-8)
Pisike ei mõistnud ühtki neist paljudest lauludest ja hõigetest, tä ei taibanud sõnagi metsaelanike vestlusest. Ta ei kuulnudki seda. Ta ei tajunud ka veel ühtki neist paljudest lõhnadest, mida mets hingas. Ta kuulis ainult oma kuue tasast rudisemist, kui seda pesti, soojendati ja suudeldi, ning ei haistnud midagi muud kui ema lähedast soojust. Tihedasti surus ta end selle meeldivalt lõhnava soojuse vastu, otsis näljaselt ringi, ja leidis eluallika.

Ning samal ajal, kui väike jõi, jätkas ema tema hellitamist.

"Bambi," lausus ta sosinal.

Ta tõstis iga natukese aja tagant pea ja vedas sõõrmeid väristades tuult.

Seejärel suudles ta uuesti oma last, rahunenud ja õnnelik.

"Bambi," kordas ta. "Mu väike Bambi." (lk 8)

Et oli varasuvine aeg, seisid puud liikumatult sinise taeva all, nad olid oma oksakäed laiali sirutanud ja ammutasid päikeselt jõudu. Tihnikus puhkesid põõsastel õied — valged, punased või kollased tähekesed. Mõnel pool hakkas ka juba viljanuppe näha olema, need istusid peentel oksaotstel — õrnad, liikumatud, kindlameelsed — ja nägid välja just nagu tillukesed rusikad. Maapinnalt paistsid paljude erinevate lillede õietähed, nii et maa metsahämaruse all sädeles värvide hääletus, tulises ja rõõmsas toreduses. Kõikjal lõhnas värskete lehtede, õite, niiske mulla ja rohelise metsa järele. Kui päev puhkes või kui päike loojus, helises kogu mets tuhandetest häältest, ning hommikust kuni õhtuni laulsid mesilased, sumisesid herilased ja põrisesid kumalased lõhnavas vaikuses.
Ta astus ema järel mööda põõsastiku vahel looklevat kitsast rada. Kui mõnus oli siin käia! Tihe lehestik silitas õrnalt ta külgi, paindudes pehmelt kõrvale. Tee näis olevat igal pool kümnekordselt suletud ja tõkestatud, kuid ometi pääses seal väga mugavalt edasi. Kõikjal oli niisuguseid radu, need kulgesid risti ja põiki läbi kogu metsa. Ema tundis neid kõiki, ja kui Bambi mõnikord peatus rohelise müüri ees, mis näis olevat läbitungimatu, leidis ema alati pikemalt kõhklemata ja otsimata üles koha, kus tee lahti oli.
Bambi küsis. Ta armastas üldse ema käest kõike pärida. Tema meelest oli kõige toredam lakkamatult küsida ja siis kuulata, mis ema vastab. Bambi ei imestanud sugugi, et talle kogu aeg ja ilma vaevata üks küsimus teise järel pähe tuli. Ta leidis selle täiesti loomuliku olevat ja see meeldis talle hirmsasti. Talle meeldis ka uudishimulikult vastust oodata. Ning oli siis vastus missugune tahes, alati jäi ta sellega rahule. Tõsi küll, mõnikord ei saanud ta asjast aru, kuid ka see oli tore, sest soovi korral võis ju alati edasi küsida. Teinekord ta aga ei pärinudki enam edasi, ja see oli jälle huvitav, sest siis püüdis ta seda, millest aru ei saanud, omal viisil ette kujutada. Mõnikord tundis ta päris selgesti, et ema talle täielikku vastust ei anna, vaid meelega midagi ütlemata jätab. Ja see oli veel eriti põnev. Sest siis jäi püsima eriline uudishimu, mingi aimus, mis tast salapäraselt ja õnnestavalt läbi sähvatas, ootus, mis tegi ühel ja samal ajal kartlikuks ja rõõmsaks, nii et ta vaikis. (lk 9-10)
Ema läks rahulikult edasi.

Bambi järgnes talle. Ta vaikis, sest murdis pead selle üle, mida võiks tähendada "varsti". Ta jõudis järeldusele, et "varsti" pole kindlasti mitte "praegu". Kuid ta ei jõudnud selgusele selles, kunas "varsti" pole enam "varsti", vaid hakkab olema "praegu". (lk 10)

Nende ees, otse maapinnal, liikus midagi kahinal. Sõnajalgade ja jänesesalatilehtede varjus sööstis keegi kiiruga edasi. Imepeen hääleke piiksatas korraks haledalt ja siis jäi kõik vaikseks. Ainult lehed ja rohukõrred kõikusid veel sündmuskohal tagantjärele. Tuhkur oli hiire kinni püüdnud. Nüüd vilksatas ta mööda, peitis end kuhugi kõrvale ja asutas einet võtma.

"Mis see oli?" küsis Bambi erutatult.

"Ei midagi," püüdis ema teda rahustada.

"Aga..." Bambi värises. "Aga ma ju ometi nägin seda."

"Nojah," lausus ema. "Ei maksa kohkuda. Tuhkur tappis hiire ära."

Kuid Bambi oli hirmsasti ehmunud. Mingi võõras ja suur hirm ahistas ta südant. Võttis hulga aega, kuni ta kõnevõime tagasi sai. Ning siis ta küsis: "Mispärast tuhkur hiire ära tappis?"

"Sellepärast, et ..." Ema kõhkles. "Lähme rutem!" ütles ta siis, just nagu oleks talle midagi meelde tulnud ning nagu oleks ta küsimuse unustanud. Ta hakkas jooksma. Bambi järgnes hüpeldes.

Möödus tükk aega. Nad astusid jälle rahuliku sammuga. Viimaks küsis Bambi ängistatult: "Kas meie ka kunagi mõne hiire tapame?"

"Ei," vastas ema.

"Kas mitte kunagi?" küsis Bambi.

"Ei iialgi," kõlas vastus.

"Aga mispärast mitte?" päris Bambi kergendatult.

"Sellepärast, et me üldse kedagi ei tapa," lausus ema lihtsalt.

Bambi muutus jälle rõõmsaks. (lk 11)

Liikumatult paigal seistes ja pead püsti hoides kuulatas ta pingsalt, haistis sügavate hingetõmmetega õhku ning näis väga rangena.

"Kõik on korras," ütles ta viimaks. "Me võime minna." Bambi sööstis juba edasi, kuid ema tõkestas tal tee: "Sa ootad, kuni ma sind hüüan!" Kohe seisis Bambi kuulekalt paigal. "Nii on õige," kiitis ema. "Ja nüüd pane hoolega tähele, mis ma sulle ütlen!" Bambi kuulis, kui erutatult ema räägib, ja tal hakkas väga põnev. "Aasale minek polegi nii lihtne asi," jätkas ema. "See on raske ja hädaohtlik ettevõte. Ära küsi, miks. Küllap sa jõuad seda veel teada saada. Nüüd aga jälgi täpselt, mis ma sulle ütlen. Nõus?"

"Nõus," kinnitas Bambi.

"Hästi Niisiis lähen mina alguses üksinda aasale. Sina jää siia seisma ja oota. Ning jälgi kogu aeg mind. Pea mind vahetpidamata silmas. Kui sa näed, et ma siia tagasi jooksen, pöörad sa ümber ja tormad minema nii ruttu, kui jõuad. Küll ma su juba kätte saan." Ta vaikis, paistis järele mõtlevat ja jätkas siis tungivalt: "Tingimata jookse! Jookse, nagu jõuad. Jookse ka siis, kui... midagi peaks juhtuma... Ka siis, kui sa näed, et ma... et ma maha kukun. Ära tee minust väljagi, mõistad?... Mis sa ka peaksid nägema või kuulma, katsu ainult, et minema saad — silmapilk ja nii kiiresti, kui jõuad! Kas sa lubad mulle seda?"

"Jaa,» ütles Bambi vaikselt.

"Aga kui ma sind hüüan," rääkis ema edasi, "siis võid tulla. Sa tohid väljas aasal mängida. Seal on ilus ja aas hakkab sulle meeldima. Ainult — sa pead mulle ka seda lubama! — minu esimese kutse peale tuleb sul olla mu kõrval Tingimata! Kas kuuled?"

"Jaa," ütles Bambi veel vaiksemalt. (lk 13)