Johann Gottlieb Fichte

Johann Gottlieb Fichte (19. mai 1762 – 27. jaanuar 1814) oli saksa filosoof, üks tähtsamaid saksa idealismi esindajaid.

Iga inimese kohustus on levitada moraali väljaspool teda ennast nii hästi, kui ta teab ja oskab, s.t hoolitseda selle eest, et igaühel oleks sama hoiak kui temal... Sellest järeldub, et moraalse kogukonna kui terviku lõppeesmärk on luua moraaliasjades üksmeel.
- "Eetikasüsteem vastavalt teadusõpetuse printsiipidele"

"Inimese määratlus"

"Die Bestimmung des Menschen" (1800). Eesti keeles Mati Sirkeli tõlkes nn valge raamatu sarjas, Tallinn: Eesti Raamat, 1988.

Teostamise vaevas kaob tihti see tuli, millega eesmärk ette seati; samuti ollakse vastupidiselt kohe pärast töö lõpetamist ohus selles punktis iseendale ülekohut teha. Lühidalt, selle üle, kas kavatsus õnnestus või mitte, võib otsustada ainult mõju põhjal, mida kirjutis avaldab lugejaile, kellele ta on määratud, ja autoril pole selles osas hääleõigust.
- "Eessõna", lk 11-12

Kui nad teavad midagi tõest, siis kust võivad nad olla seda teada saanud peale iseenda mõtlemise? Ja miks ei peaks mina sellesama mõtlemise varal sedasama tõde leidma, kuna ma olen just niisama palju kui nemad? [---] Mida ma leian tõena, kõlagu ta kuidas tahes, see peab mulle teretulnud olema. Ma tahan teada. Sellesama kindlusega, millega ma arvestan seda, et see pind mind kannab, kui ma temale astun, et see tuli mind kõrvetab, kui ma talle ligi lähen, tahan ma, et võiksin arvestada sellega, mida ma olen ise ja milleks saan. Ja kui näiteks seda ei peaks võima, siis tahan vähemalt teada, et seda ei või.
- Esimene raamat "Kahtlus", lk 14-15

Lennult haaran ma edasitõttava looduse ja hoian teda hetkeks kinni, peatan kindlalt pilgu praegusel hetkel ja mõtlen tema üle - selle looduse üle, mille varal seni arenes mu mõttejõud ja kujunes nende järelduste tegemiseks, mis kehtivad tema vallas.
- Esimene raamat "Kahtlus", lk 15

Igal objektil on oma kindel arv omadusi, ei üle ega alla selle. Igale küsimusele, kas ta on see ja too, on sellel, kes seda objekti läbinisti tunneb, võimalus anda vastuseks otsustav jaa või otsustav ei, mis teeb lõpu igasugusele kõikumisele olemise ja mitteolemise vahel. [---]

Igal objektil on iga säärane omadus teataval kindlal määral. Kui teatava omaduse jaoks on mõõdupuu ja ma suudan seda rakendada, siis on sellegi omaduse jaoks kindel mõõt, mida ta vähimaski ei ületa ja millest ta ei jää alla. [---]

Kõik, mis on olemas, on läbinisti määratus: see on see, mis ta on, ja ei midagi muud.

- Esimene raamat "Kahtlus", lk 15-16

Loodus sammub peatumata läbi oma võimalike määratluste rea, ja nende määratluste vaheldumine pole mitte juhuslik, vaid rangelt seaduspärane. Mis looduses olemas on, see on paratamatult selline, nagu ta on, ja on ilmvõimatu, et ta oleks teistsugune. Ma sisenen nähtuste suletud ahelasse, kus igat lüli määrab talle eelnenu ja tema määrab talle järgnevat; kindlas seoses, sest igast antud hetkest võiksin ma pelga mõtlemise teel leida kõik võimalikud universumi seisundid, ülespoole praegust hetke seletades, allapoole temast tuletades; kui ma ülespoole minnes otsiksin kätte põhjused, ainuüksi mille läbi ta võis selliseks saada, allapoole minnes tagajärjed, mis peavad tal paratamatult olema. Igast osast leian ma terviku, kuna iga osa on vaid terviku läbi see, mis ta on; seeläbi on seda aga paratamatult.
- Esimene raamat "Kahtlus", lk 18

Jõudu ma ainult mõtlen; jõud on mulle olemas ainult niivõrd, kuivõrd ma näen tema toimet; toimetu jõud, mis peab siiski olema jõud ja mitte passiivne asi, on täiesti mõeldamatu.
- Esimene raamat "Kahtlus", lk 20

Igal oma kestvuse hetkel on loodus kokkukuuluv tervik; igal hetkel peab iga üksik osa temast olema selline, nagu see on, kuna kõik ülejäänud on sellised, nagu nad on; ja sa ei võiks ühtki liivatera kohalt liigutada, muutmata seeläbi, vahest sinu silmale nähtamatult, midagi kõigis tohutu terviku osades. Aga iga selle terviku hetk on määratud kõigi möödunud hetkede poolt ja määrab kõik tulevased hetked; ja sa ei või praegusel hetkel ühegi liivatera asukohta teisiti mõelda, kui see on, olemata sunnitud kogu minevikku kuni üles määramatuseni ja kogu tulevikku kuni alla määramatuseni teisiti mõtlema.
- Esimene raamat "Kahtlus", lk 22

Kirjandus

Madis Kõiv, "Kakssada aastat hiljem. Arutlusi Johann Gottlieb Fichte "Inimese määratluse" väljaande puhul 1988. aastal Tallinnas" – Akadeemia 1991, nr 3, lk 543–569 ja nr 4, lk 796–827; ka Madis Kõivu raamatus "Luhta-minek", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 51–102