ProosaRedigeeri

  • Kõik inimesed on elus harpuuniliinidesse mässitud. Kõik on sündinud, poomisnöör kaelas, aga ainult siis, kui surm neid kiiresti ning ootamatult kutsub, saavad surelikud aru elu surnuksvaikitud, salakavalaist, alati varitsevaist ohtudest. Ja kui sa oled filosoof, ei tunne sa ka püügipaadis rohkem hirmu kui kodus kamina ees, kus su kõrval ei seisa mitte harpuun, vaid tavaline ahjuroop. (lk 316)
  • Ahoi, Tashtego, Queequeg ja Daggoo, vastake, te paganad: kas annate mulle nii palju verd, et see need terad ära kataks? Hüüdis ta [Ahab] harpuuni pea kohale tõstes. Mustade peade bukett noogutas: "Jah!" Paganate ihusse tehti kolm lõiget, misjärel Valgele Vaalale määratud harpuuniotsik ära karastati. "Ego non baptizo te in nomine patris, sed in nomine diaboli!" üürgas Ahab meeletuna, kui kurjaendeline metall särinal ristimisverd õgis. (lk 524)

LuuleRedigeeri

All kuristik, pea kohal tähelend,
öös eksime, säästame vähe end,
ning taevastest läbi kuuni
me lööme raudse harpuuni.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel