Helgiheitja
Proosa
muuda- Kui kaua ta ka polnud plaanitsenud põgenemist, omaette ja koos Wallauga; kuidas ta ka polnud kaalutlenud pisimaidki üksikasju ja kujutlenud uue elu võimsat kulgu — oli ta esimestel hetkedel pärast põgenemist vaid loom, kes tormab tihnikusse, mis on talle elu, ning kelle verd ja karvu on jäänud kleepuma puuri külge. Sireenide huilgamine levis pärast põgenemise avastamist kilomeetrite kaugusele üle maa ja äratas kõik paksu sügisuttu mähitud väikesed külad ümbruskonnas. Udu summutas kõik, isegi võimsad helgiheitjad, mis tavaliselt ka pimedaima öö päevaks muutsid. Praegu, kell kuus hommikul, lämbusid nad vatitaolises udus, jõudes seda vaevalt kollakaks värvida. (lk 14)
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
- Võeti kasutusele ka mõningaid uuendusi: valgustati prožektoritega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, aga valgusefektide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõre taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõue sillutise mosaiikkiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisi torne, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontooniga telliskivist peahoone. Kohalikud elanikud, suvitajad ja turistid naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanu lasketiir, ball ja loosirattad. (lk 37-38)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
Luule
muudahelgiheitja otsib taevast ingleid
kas siis tõesti kedagi ei leia
traatides on külmunud triangleid
nende saatel talvel tuleb käia
/---/
meie jälgi helgiheitja otsib
iialgi ta mullast meid ei leia
idu tunneb ära mida otsib
igavesse kevadesse käia
- Juhan Viiding, "*** helgiheitja otsib taevast ingleid" kogus "Detsember" (1971), lk 32