Janet Biehl

Janet Biehl (sündinud 4. septembril 1953) on USA feministlik ökofilosoof, aktivist ja kunstnik.

"Ökofeministliku politika ümbermõtestamine"

Tsitaadid väljaandest: Janet Biehl, "Rethinking Ecofeminist Politics", Boston: South End Press, 1999. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Naiste vabanemise üks peamisi ajaloolisi vaenlasi on olnud bioloogilise determinismi teooria, arusaam, et sugudevahelised erinevused on juurdunud naise igaveses bioloogias. Vähemalt alates Mary Wollstonecraftist on feministid püüdnud seksistlikke ideoloogiaid ümber lükata ja näidata, et erinevused on sotsiaalsete tegurite, mitte bioloogia tagajärg. Kui teadlased on püüdnud põhistada sugudevahelisi erinevusi bioloogiliste alustega – olgu koljumahu mõõtmise või hormoonidele määrava jõu omistamise kaudu – on feministid traditsiooniliselt näidanud, et need teaduslikud "katsed" vaid tugevdavad naiste allutamisele suunatud institutsioone ja ideoloogiaid ning õigustavad naiste tõrjumist ühiskonnast. (lk 9)
Pole kahtlustki, et naiste bioloogiat on pikka aega peetud meeste omast madalamaks ja seda väidetavat alaväärsust kasutati kaua, õigustamaks naiste tõrjutust ühiskonnaelus täiel määral osalemisest. Pigem, nagu väidavad ökofeministid, ei ole naiste bioloogia pelgalt fakt – see pole mitte üksnes paratamatu –, vaid see võib ise olla ka vabanemise allikas, eriti seksuaalsuses. Seksuaalne vabanemine – sealhulgas naiste kehade vabastamine – on naiste vabanemise seisukohalt äärmiselt oluline. Naiste vabanemine sõltub kahtlemata nende seksuaalsest vabadusest ja oma sensuaalsuse täielikust realiseerimisest. Paljud naised leiavad, et lapse sünnitamine ja kasvatamine on suure ja tõelise rahulolu allikas. Kindlasti on tõsi, et naised on ajalooliselt mänginud imikute sotsialiseerimisel ja laste kasvatamisel erakordselt olulist rolli, mida pole piisavalt hinnatud. Ökofeministidel on seega täiesti õigus rõhutada, et naised ei peaks põlgama omaenda reproduktiiv- ja seksuaalbioloogiat. Inimeste vaheliste ilmsete füüsiliste erinevuste tunnistamine – olgu siis sooliste või etniliste – ei pea paratamatult viima hierarhia tekkeni. (lk 10-11)
Tõsi on ka, nagu väidavad ökofeministid, et tänapäevane lääne kultuur ei taju oma sõltuvust biosfäärist ja et see reostab lakkamatult nii omaenda pesa kui ka ülejäänud maailma. Tõepoolest ei vabasta see naisi ega kedagi teist, kui nad muutuvad sama domineerivateks ja ekspluateerivateks kui paljud mehed on praegu. Ökofeministid hoiatavad meid asjakohaselt, et naiste pelk integreerimine olemasoleva ühiskonna hierarhilistesse struktuuridesse – korporatsioonidesse, valitsustesse, erakondadesse – ei ole radikaalne lahendus. Pole kahtlustki, et ökoloogiline ühiskond oleks selline, kus kasvatamist ja hoolitsust kõrgelt hinnatakse. Ja võitlus kogukonnaelu säilitamise nimel nii lääne kui ka mittelääne kultuurides on väärtuslik ning seda tuleks kogu südamest toetada. (lk 11)
Operatsionalistlik reegel "mis iganes toimib, on õige" on asendanud inimelus igasuguse kõrgema tähenduse tunde. Kahekümnendal sajandil on "hea" muutunud isiklikuks eelistuse ja valiku küsimuseks. Ajastu, mil objektiivne loodusele rajatud eetika veel võimalik oli, näib olevat pöördumatult kadunud. (lk 20-21)
Ent kindlasti tähendab inimelu enamat kui lihtsalt masinas hammasrattaks olemist. Kindlasti nõuab inimliku subjektiivsuse küllus kultuuri, millel on eetiline tähendus. Kindlasti peaks elus olema midagi enamat kui süsteem, kus inimesi kasutatakse nende instrumentaalse väärtuse saavutamiseks – töötajatena, orjadena, "loodusressurssidena", ekspluateerimise ja domineerimise objektidena. Naised on kindlasti rohkem kui koduteenijad ja lastekasvatajad. Kindlasti on mehed rohkem kui kahuriliha sõdadeks, aatomid, mille vajadusi teenindab hiiglaslik bürokraatia. Kindlasti on inimesed midagi enamat kui tööriistad. (lk 21)
Sama instrumentalism - mis juhindub kapitalistlikust seadusest "kasva või sure", ahmi või saa ahmitud rivaali poolt - taandas ka mitteinimliku looduse pelgaks ekspluateerimise ressursiks. Ökoloogiaküsimus tõstatab seega taas vajaduse objektiivse eetika järele. Nagu enamik radikaalseid ökolooge mõistab, ei saa ökoloogilist kriisi lahendada üksnes omakasu motivatsiooniga, veel vähem moekate postmodernistlike teoreetikute propageeritava moraalse nihilismiga. Iseenesest ei lahenda sotsiaalsed jõud - või "seadused", nagu majandusteadlased neid nimetavad - ökoloogilist kriisi vabastaval viisil. Samuti ei saa seda lahendada utilitaarses või operatsionistlikus eetilises raamistikus – "mis iganes toimib" alusel, sest "mis toimib" on olnud üks ideoloogiatest, mis on ökoloogilisele hävingule selgelt kaasa aidanud ja ühtlasi õigustanud ülimalt totalitaarsete poliitiliste süsteemide "tõhusust". Ka ei saa pidevalt laieneva turumajanduse laastamistööd peatada "ökokapitalism" (rohelise paatinaga kaetud kaubandus), sest just selles majandussüsteemis juurdub tänane ökoloogiline kriis, nagu on põhjendanud sotsiaalökoloog Murray Bookchin. Lõpetamaks biosfääri hävitamist, on vaja jõupingutusi sidusa inimliku eesmärgiga ja intensiivselt teadliku moraalse teotsemisega, mis põhineb arusaamal inimkonna kohast looduses. (lk 21)
Peame taas leidma eetika, mis rajaneb kuidagi objektiivsusel – milleks meie kultuuris on kosmose olemus –, mille alusel saame rajada eetilise ökoloogilise ühiskonna. (lk 21)

"Ökofašism"

Tsitaadid esseest: Janet Biehl, "‘Ecology’ and the Modernization of Fascism in the German Ultra-right", rmt: Janet Biehl, Peter Staudenmaier, "Ecofascism: Lessons from the German Experience", AK Press, 1995, lk 20-43. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

On vaieldamatu tõsiasi, et tänane ökoloogiakriis on tõeline. Paljudel viisidel ja paljudes kohtades kannab planeedi biosfäär suurt kahju. Osa keskkonnast on mürgiste jäätmete ja tuumaelektrijaamade katastroofide tõttu juba elamiskõlbmatuks muutunud, samas kui süsteemne reostus, osooniaugud, globaalne soojenemine ja muud katastroofid lõhuvad üha enam kangast, millest kogu elu sõltub. See, et konkurentsivõimelises rahvusvahelises turumajanduses tekitavad selliseid kahjusid valdavalt korporatsioonid, pole kunagi olnud sedavõrd selge, samas kui vajadus asendada olemasolev ühiskond sellisega, nagu soovitab sotsiaalökoloogia, pole kunagi olnud nii pakiline. (lk 20)
1920. aastate "rahvalikkuse" (völkisch) liikumine pidas kaasaegset materialismi, urbanismi, ratsionalismi ja teadust tehislikuks ja kurjaks, mis oli sellele "olemusele" võõras. Kibeda sotsiaalse dislokatsiooni ajal pidas see Weimari demokraatiat Lääne demokraatlike ja liberaalsete ideaalide saaduseks ning, enamgi veel, nukurežiimiks, mida kontrollisid inimesed, kes ei esindanud saksa "olemust". Paljud väitsid, et modernistliku rahulolematuse taga on juutide maailma vandenõu, sealhulgas materialistlik tarbimiskesksus, hingetu industrialism, homogeniseeritud kaubanduskultuur ja liigne moodne tehnoloogia, mis kõik väidetavalt hävitavad süstemaatiliselt traditsioonilisi saksa väärtusi. Paremäärmuslaste arvates võisid sakslasi hävingust päästa ainult tõelised patrioodid - nemad ise. (lk 21)
Kui tahes tahtmatult see ka juhtus, said "rahvalikkuse" (völkisch) liikumise romantilised natsionalistid oluliseks allikaks natsionaalsotsialistlikule ideoloogiale, mis iroonilisel kombel lähtus oma antimodernsetest tunnetest isegi tehnoloogiliselt moodsa, virulentselt natsionalistliku ja genotsiidselt totalitaarse riigi ülesehitamisel. Apelleerides demagoogiliselt vägagi tõelisele võõrandumistundele, lavastasid natsid indoktrineerivaid ekstravagantsusi, mis lubasid "autentsust" müstilises, romantilises natsionalismis, mis on "looduslähedasem", ehkki samal ajal panid nad ise toime massimõrvu. Rõhutades vajadust naasta lihtsamate, tervislikumate ja loomulikumate eluviiside juurde, edendasid nad idees ja praktikas mullepinnaga orgaaniliselt seotud "põhjamaist talurahvalikkust" – ehitades samal ajal ühiskonda, mis oli tööstuslikult moderniseeritum ja ratsionaliseeritum kui ükski teine, mida Saksa ühiskond tolle ajani näinud oli. (lk 21)
Müstilisest ökoloogiast võib omakorda saada õigustus müstilisele natsionalismile. Tänapäevase New Age'i miljöös, mis on seotud ökoloogiaga, võib ultraparempoolsus leida müstilise komponendi, mida see vajab tõeliselt uuendatud, moderniseeritud autoritaarse natsionalismi loomiseks. (lk 22)
Kui Haverbecki raamat Steineri natsionalismi teemal avaldati, tekitas see protesti nördinud vastukultuuriliste antroposoofide seas, kes saadavad oma lapsed Waldorf-kooli, kasutavad Demeteri tooteid ning pole mingil juhul rassistid ega fašistid. Ometi, nagu märgib Wölk, olid nende protestid põhjendamatud, sest Haverbeck esitles Steinerit üksnes sellena, kes ta tegelikult oligi – "toores natsionalist, kelle demoniseeringuid jagasid tema aja "rahvalikkuse" rühmitused" –, püüdes näidata Steineri kasulikkust tänapäevastelegi natsionalistlikele ja neofašistlikele rühmitustele. (lk 30)
Taoliste väidete õõnsus tuleb aga ilmsiks, kui need riietatakse "ökoloogiasse". Sest paremäärmuslaste arusaam ökoloogiast pole tegelikult midagi muud kui sotsiaaldarvinism, reaktsiooniline ideoloogia, mille kohaselt bioloogia dikteerib ühiskonna vormi ning kultuuri määravad geenid, mitte keskkond. Sotsiaaldarvinistlik "ökoloogia" võib nii esitada näiliselt "ökoloogilisi" põhjendusi sisserändajate eemalhoidmiseks ja etnilise või rahvusliku identiteedi kinnitamiseks, vältides samal ajal rassiterminoloogiat. (lk 39)
Tänapäevaste ökoaktivistide seas on hästi teada, et Ernst Haeckel võttis 1860. aastatel kasutusele mõiste "ökoloogia"; vähem teatakse aga, et Haeckel oli üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel Saksa sotsiaaldarvinismi peamine eestkõneleja, nagu näitab Gasman. Saksa sotsiaaldarvinism naitus ökoloogia mõistega peaaegu otsekohe. Haeckel oli ka müstilise rassismi ja natsionalismi usku, nii et Saksa sotsiaaldarvinism oli algusest peale poliitiline kontseptsioon, mis andis romantilisele rassismile ja natsionalismile pseudobioloogilise aluse. (lk 39)
Hoolimata Haeckeli päevist alates esile kerkinud väga erinevatest teaduslikest ökoloogiakontseptsioonidest, on ökoloogia, millele tänapäeva ökofašistid tuginevad, sisuliselt Haeckeli sotsiaaldarvinism. (lk 40)
Gruhli sotsiaaldarvinistlik "ökoloogia" taandab inimesed nende bioloogilistele omadustele ja rakendab ühiskonnale "loodusseadusi": "Kõik eluslooduse kohta kehtivad seadused kehtivad üldiselt ka inimeste kohta, kuna inimesed ise on osa elusloodusest," kinnitab ta. Need "loodusseadused" nõuavad, et inimesed peaksid aktsepteerima praegust ühiskonnakorraldust sellisena, nagu see on. (lk 40)
Armastus loodusmaailma vastu ja võõrandumine kaasaegsest ühiskonnast on iseenesest süütud ja õigustatud ideed ning nende muutmine massimõrvade õigustuseks ei olnud mingil juhul ajalooline paratamatus. Samuti ei piirdu "ökoloogia" selle sotsiaaldarvinistliku tõlgendusega rassidžunglina või hõimude, piirkondlike ja natsionalistlike politiseeringutega. Samuti pole "ökoloogia" olemuselt antiratsionaalne, müstiline mõiste. Lõppeks saab ökoloogilist kriisi vaevalt tähelepanuta jätta; see on iseenesest väga reaalne ja süveneb kiiresti. Tõepoolest, ökoloogia politiseerimine on mitte üksnes soovitav, vaid ka paratamatu. (lk 42)
Selgelt määrava tähtsusega on see, kuidas ökopoliitikat ette kujutatakse. Kui roheliste loosungil "me ei ole vasak- ega parempoolsed, vaid eesrindel" kunagi mingi tähendus oligi, siis "ökoparempoolsuse" esilekerkimine määrab selle loosungi lõpliku pankroti. Vajadus ökoloogilise vasakpoolsuse järele on tungiv, eriti vajalik on ta aga kujul, mis põhineb kindlalt selgel ja sidusal kapitalismivastasel, demokraatlikul ja hierarhiavastasel vaatestikul. Sellel peavad olema kindlad juured vasakpoolses internatsionalismis ning ratsionaalses, humanistlikus ja tõeliselt egalitaarses sotsiaalse rõhumise kriitikas, mis oli osa valgustusliikumisest, eriti selle revolutsioonilisest libertaarsest harust. (lk 43)
Kui "austus looduse vastu" hakkab tähendama "kummardamist", võib see muuta ökoloogilise poliitika religiooniks, mida saavad autoritaarsetel eesmärkidel tõhusalt kasutada "rohelised Adolfid". Kui "loodus" omakorda muutub metafooriks, mis legitimeerib sotsiobioloogia "geenimoraali" ja sellised hiilgavad märksõnad nagu "rassipuhtus", "Heimat'i-armastus", "naine võrdub loodusega" ja "pleistotseeni teadvus", loob see kultuuriline keskkonna reaktsionismiks. "Ökoloogiline" fašism on küüniline, kuid potentsiaalselt poliitiliselt tõhus katse luua ökoloogilise sõnavahu abil müstiline side tõelisest murest tänapäeva keskkonnaprobleemide pärast ammuste hirmudeni "võõra" või "uue" ees, mis õigupoolest on Valgustuse parimad osad. Nagu sotsiaalökoloogia näitab, ei pea autoritaarsed müstifikatsioonid olema tänapäeva ökoloogialiikumise saatus. Kuid need võivad selle saatuseks kujuneda, kui ökomüstikud, ökoprimitivistid, misantroobid ja antiratsionalistid saavad oma tahtmise. (lk 43)