John Bailey on Suurbritannia kunstnik, prosaist ja luuletaja.

Luule

muuda

"Kas sa põletad pidutuld?" nõudis
punase näoga mees, tulvil suvitajaviha.
"Mu maja on suitsu täis ja mu lapsed köhivad."

"Olen süüta. Vihkan selliseid."
"Proovi tänava kaugemas otsas."

Ta sõitis ära, ikka vihane, täites
õhtu kummi häälega
asfaldil, jättes minu ja vadistavad
pääsukesed ootama rahu naasmist.


vabavärssi
     on
     raske
     pidada seinte
     vahel, mida ei
     ole kuigi kindlalt
     või usutavalt
     olemas

see ei saa
    t
     o
      e
       t
        u
         d
          a
reegleile

kas see
      s
      e
      i
      s
      a
      b
või
         k
        u
       k
      u
     b
sõltub üksipäini
sisust


Me jalutame koos läbi tuviparve.
Vaiksed ja lootuseta, tundub,
nokivad nad niiskel sillutisel, liiguvad nagu meiegi
liigume, nende hallid seljad vahelduvad nagu unenäod,

Nagu unenäod, seotud sümpaatias meie
tegudega, kuid puudutamata neid;
nagu meie käed, seotud, liiguvad lõdvalt koos,
helluse või puudutuseta.

Tuvid peaaegu vaikivad, nende
vaikus matkib meie oma. Nende puudutus,
nokk noka vastas, on niiskelt tõeline
ja meie oma, sulgede riivamisi,
asendab selle puudumist.


Üteldakse, et luuletajail ja keisreil on võim
käskida konnadel vaikida.

Luuletajatest peatatud, vaigistatud keiserlikku puhkusse,
lõputu kadents, alanud, kajanud ja kinnitatud
      mõne tavatu tiigi ääres,
järgib vaikimiskäsku.

Öö niheleb, köhatab kõri puhtaks.

Üks vapper soololaulja alustab taas teemat,
      temaga ühineb koori variatsioon
ja laul kõlab taas, ikka ja üha,
veel kaua pärast õilsaima hääle viimast
      tolmunud kaja.

Välislingid

muuda